/nginx/o/2022/05/27/14580772t1h0b3e.jpg)
/nginx/o/2024/05/26/16099804t1h2e67.jpg)
- Läbi ajaloo on venelased otsinud süüdlasi mujalt.
- Üheksakümnendad on Venemaal patuoina rollis.
- Tulevikus hakatakse süüdistama ka Vladimir Putini aega.
Venelastele on juba sajandeid olnud omane ohvrikompleks kahasse pideva juurdlemisega küsimuse üle «kes on süüdi?», leiab kirjanik ja ajaloolane Sergei Medvedev oma essees. Üheksakümnendate needmine ei aita siiski vabaneda ebamugavatest küsimustest kohutava mineviku ja mitte vähem kohutava oleviku kohta.
Olin 14-aastane, kui kuulsin esmakordselt väljendit «kisab nagu märter». See juhtus Moskva gastronoomiakaupluses, kus pensionäri peteti lihaosakonnas kaaluga ja nüüd hädaldas too kileda häälega, vehkides paksus pakkepaberis mullakarva vorstijupiga. Käes oli teine toitlustusprogrammi aasta, vorst oli defitsiitne isegi Moskvas, aga väljaspool seda võis sellest vaid unistada, nii et iga gramm oli arvel. «Mis sa kisad nagu märter?» küsis müüjanna sõbralikult, plartsatas tema pakendisse viilu «ljubitelskojet» lisaks ja pensionär rahunes hetkega.
Praegu kostab venekeelsetest sotisaalmeediakanalitest taas märtrite karje. Ei, mitte putinliku režiimi, poliitiliste repressioonide ega Ukrainas toimuva sõja pärast – need märtrikarjed on tingitud üheksakümnendatest, aastakümnest, mida praegu, kolmkümmend aastat hiljem, esitatakse kui Venemaa pärispattu, võimudepoolset kainilikku roima, mis on kõikide meie hädade alus. Algust tegi Maria Pevtšihh seriaaliga «Reeturid», mis paljastas otse ja ilma pooltoonideta peasüüaluste korruptsioonikuriteod 1990. aastatel. Esimese osa esilinastus toimus tänavu 16. aprillil ja juba poolteist kuud on poliitiliselt angažeeritud Vene publikut haaranud seninägemata mastaapidega diskussioon, suurim alates suure sõja algusest 2022. aasta veebruaris, kus on sõna võtnud, tundub, peaaegu kõik, ja mis jätkus intervjuuga, mille Juri Dud võttis Mihhail Hodorkovskilt, mis on samasuguse süüdistava paatosega, nagu oli Pevtšihhil.
/nginx/o/2024/02/28/15918139t1hc92c.jpg)
Ei tahaks siin kohal arutleda Pevtšihhi filmi üle: see on tehtud Navalnõi Korruptsioonitõrjefondi (FBK) firmastiilis, mis on kontrollitud sadade miljonite vaatamiste läbi ja mis täidab 2023. aasta augustis avaldatud Aleksei Navalnõi poliitilist testamenti «Minu hirm ja vihkamine», kus poliitik õiendab üheksakümnendatega otsustavalt arved. Räägitagu, et film pole kaasaegne, on tendentslik ja võitluses režiimiga kasutu – Marial on õigus oma seisukohale, tal on oma plaan, kohustused ja poliitilised eesmärgid, mis võibolla ei lähe kokku liberaalse publiku eesmärkide ja maitsega. Palju põnevam on isukus, millega valgustatud kogukond võttis järjekordselt läbi elada ammu detailideni läbi arutatud üheksakümnendate teema – viimaste aastate jooksul on tegu vähemalt kolmanda säärase diskussiooniga –, kui meenutada debatte «Jeltsin-tsentris» ja festivali «90ndate saar». Ilmselt on ses perioodis midagi, mis sunnib kõige erinevamaid inimesi, putinlikest propagandistidest kuni opositsiooniliste publitsistideni, boomer’itest zoomer’iteni, üheksakümnendate juurde naasma ja neid kiruma.
Tegu on osaga sellest, mida ma nimetaks ohvrikompleksiks ja oma kannatuste välisele kurjusele omistamiseks, mis on auväärse vene traditsiooni eripära ja kannab nime salavimm (ressentiment). Friedrich Nietzsche, kes on selle termini autor, nimetas ressentiment’i orjade moraaliks, alandatud inimese kättemaksuhimuliseks kadeduseks, kes on jõuetu oma oleluse tingimusi muutma ja näeb oma õnnetuste põhjuseid välises jõus.
Eri ajastutel on peamiseks süüdlaseks määratud tatari iket, pärisorjust, sakslasi, juute, anglosakse, tsarismi pärandit, nõukogude minevikku ja nüüd siis «metsikuid üheksakümnendaid».
Hiljem kirjutas Max Scheler venelaste erilisest kalduvusest salavimmale, tuues näiteid Nikolai Gogoli, Fjodor Dostojevski ja Lev Tolstoi raamatutest: vabadusetuse tingimustes kipuvad inimesed oma vihkamist suunama mitte oma hädade allikale (riik, juhtkond, orjalik seisund), vaid välisele jõule – nii unistab Dostojevski «põrandaalune mees», alandatuna oma elust Peterburis, kauges Londonis asuva Kristallpalee hävitamisest. Samuti püütakse Venemaal pidevalt ka maailma ebatäiuslikkust seletada kas vaenuliku välise jõu või minevikuvigadega, asendades kriitilise enesehinnangu ja praktilise tegevuse maailma muutmiseks neetud küsimusega «kes on süüdi?».
Eri ajastutel on peamiseks süüdlaseks määratud tatari iket, pärisorjust, sakslasi, juute, anglosakse, tsarismi pärandit, nõukogude minevikku ja nüüd siis «metsikuid üheksakümnendaid». Kusjuures mida kaugemal ajas on süüdi olev ajastu, mida vanemad, nõrgemad ja vaguramad on selle peamised figurandid (kadunud Jeltsin ja Gaidar, koomiline Tšubais, oma aja ära istunud ja Venemaalt välja saadetud Hodorkovski), seda õiglasem on raev. See raev on kahjutu ja poliitiliselt mõttetu, kuid täidab teraapilist funktsiooni, kanaliseerides frustratsiooni, lepitades reaalsusega ja andes samal ajal raevunud inimesele elu mõtte ja identiteeditunde.
Viimastel aastakümnetel on maailmas toimunud «teraapiline revolutsioon» ja identiteet põhineb nüüd traumal. Igal endast lugupidaval inimesel peab tingimata olema trauma – vägivaldsed vanemad, toksilised suhted, ahistamine tööl – ja rühma jaoks võib tegu olla kolonialismi, soo, rassi või seksuaalse sättumuse põhjal aset leidnud traumaga. Inimese identiteet ilmneb üha enam erinevate traumade kogumina, mille tuvastamisele, arutamisele ja käsitlemisele pühendatakse arvestatav osa ühiskondlikust elust, meediaruumist ja akadeemilisest kirjandusest.
Samas on üheksakümnendate trauma suures osas konstrueeritud ja tegu on poliitilise kujutlusvõime viljaga.
Samuti on tänasel Venemaal leitud universaalne fundamentaalne trauma – üheksakümnendad. See ühendab selliseid vastandeid nagu opositsioonilise meedia staar Jelena Kostjatšenko ühes tema looga kotist humanitaarkruupidega 1997. aasta näljases Jaroslavlis ja riigitruu ajakirjanik Anastasia Mironova, kes kirjutas sünge loo «Ema!» üheksakümnendate õudustest Tjumeni tööstuslikel äärealadel, Maria Pevtšihh ühes «Reeturitega» ja Vladimir Putin koos tema pajatustega «kodusõjast» Venemaal tema võimuletuleku eelõhtul. Üheksakümnendate hukkamõistmine on moekas, asjakohane ja täiesti ohutu; tegu on seda tüüpi retropoliitikaga, millega Venemaa on elanud juba veerand sajandit, asendades pildi tulevikust piinava arveteõiendamisega omaenda minevikuga. «Üheksakümnendate traumadest» rääkimine on petlik teraapia, mis nihutab sotsiaalse tegevuse fookust, võimaldab leppida olevikuga ja – mis kõige tähtsam – esitleb indiviidi mitte ajaloo subjektina, vaid alusetult solvunud ohvrina. Viktimiseerimise väärtust rahvahulga manipuleerimisel adus hästi Vladimir Žirinovski, kes tuli juba veerand sajandit tagasi välja lihtsa ja tõhusa loosungiga: «Venelaste eest, vaeste eest!»
Samas on üheksakümnendate trauma suures osas konstrueeritud ja tegu on poliitilise kujutlusvõime viljaga. Jah, see oli lagunemise, ajaloolise lõhestumise ja ümberpaiknemise aeg, mil varises ootamatult kokku paternalistlik riik ja kümned miljonid sotsiaalse sõltuvuse harjumusega inimesed leidsid end üksi ajaloo külma tuule käes, vaba turu hägustes vetes. Ent võrreldes eelmise sajandi katastroofidega – tõeliste näljahädadega, kui talupojad ei söönud odrakruupe lumega, vaid maltsa saviga, massiliste repressioonide ja rahvaste ümberasustamistega, võrreldes Leonid Brežnevi ajastu armetuse ja silmakirjalikkusega ning Putini aja enneolematute vargustega –, ei tundu üheksakümnendad kaugeltki kõige raskem kümnend Venemaa eelmise sajandi ajaloos, vaid vahest hoopis kui kõige «veganlikum». Ometi osutusid need mugavaks sihtmärgiks: vihkamisele nende vastu on võimalik ehitada identiteeti ja vabaneda ebamugavatest küsimustest kohutava mineviku (arutelu stalinismi üle Venemaal ei toimunudki) ja mitte vähem kohutava oleviku üle.
Ohvrikompleks on väljajuurimatu, nagu ka harjumus minevikuga tegeleda. Aastad mööduvad, Putini ajastu vajub unustusehõlma, aga kui midagi jääb pärast seda Venemaa kohale, hakkavad rusude vahelt väljuvad tulevased venelaste põlvkonnad seda kiruma, nagu kunagi üheksakümnendaid – kujutades end süütute ohvritena, kisendades kui märter.
Tõlkinud Teet Korsten