Sergei Medvedev ⟩ Venemaa ohvri kompleks on mugav tee eirata kohutavat reaalsust

25. mai 2024, Harkiv. Peale õhurünnakut supermarketile. Seda Venemaal ei arutata. Foto: Vyacheslav Madiyevskyy / ZUMAPRESS.com

Venelastele on juba sajandeid olnud omane ohvrikompleks kahasse pideva juurdlemisega küsimuse üle «kes on süüdi?», leiab kirjanik ja ajaloolane Sergei Medvedev oma essees. Üheksakümnendate needmine ei aita siiski vabaneda ebamugavatest küsimustest kohutava mineviku ja mitte vähem kohutava oleviku kohta.

Olin 14-aastane, kui kuulsin esmakordselt väljendit «kisab nagu märter». See juhtus Moskva gastronoomiakaupluses, kus pensionäri peteti lihaosakonnas kaaluga ja nüüd hädaldas too kileda häälega, vehkides paksus pakkepaberis mullakarva vorstijupiga. Käes oli teine toitlustusprogrammi aasta, vorst oli defitsiitne isegi Moskvas, aga väljaspool seda võis sellest vaid unistada, nii et iga gramm oli arvel. «Mis sa kisad nagu märter?» küsis müüjanna sõbralikult, plartsatas tema pakendisse viilu «ljubitelskojet» lisaks ja pensionär rahunes hetkega.

Praegu kostab venekeelsetest sotisaalmeediakanalitest taas märtrite karje. Ei, mitte putinliku režiimi, poliitiliste repressioonide ega Ukrainas toimuva sõja pärast – need märtrikarjed on tingitud üheksakümnendatest, aastakümnest, mida praegu, kolmkümmend aastat hiljem, esitatakse kui Venemaa pärispattu, võimudepoolset kainilikku roima, mis on kõikide meie hädade alus. Algust tegi Maria Pevtšihh seriaaliga «Reeturid», mis paljastas otse ja ilma pooltoonideta peasüüaluste korruptsioonikuriteod 1990. aastatel. Esimese osa esilinastus toimus tänavu 16. aprillil ja juba poolteist kuud on poliitiliselt angažeeritud Vene publikut haaranud seninägemata mastaapidega diskussioon, suurim alates suure sõja algusest 2022. aasta veebruaris, kus on sõna võtnud, tundub, peaaegu kõik, ja mis jätkus intervjuuga, mille Juri Dud võttis Mihhail Hodorkovskilt, mis on samasuguse süüdistava paatosega, nagu oli Pevtšihhil.