Tiit Kärner ⟩ Kas eesti rahvas on olemas?

Füüsik Tiit Kärner. Foto: Kristjan Teedema

Rahvus, ühtne kultuur tähendab ühist emotsionaalselt laetud kõrgema tasandi keelt, metakeelt, mille abil inimesed suhtlevad, end identifitseerivad, kirjutab füüsik Tiit Kärner.

Sõna «rahvas» all mõistan ma muidugi rahvust, nii nagu seda on alati defineeritud Josif Stalinist kuni A. D. Smithini välja: ühine keel, mõttelaad, kultuur. Inimestel, kes moodustavad ühe rahvuse, on midagi ühist, mida kõige üldisemalt saab väljendada sõnaga «kultuur». Semiootika vaatepunktist on kultuur keel, mille märkideks on emotsionaalselt laetud sõnad ja mõisted. Kõige lihtsam on seda selgitada näite abil. Lähtume ühest eesti rahvast defineerivast tüvitekstist: Betti Alveri «Tuulelapsed». Luuletaja, võimetuna liikuma, lebab voodil, kuid tema mõte liigub tuulega üle Eesti.

«Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe.

Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe.

Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel.

Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell.

Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee,

kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee.

Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ja Ao,

üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. …»

Need, kelle jaoks see tekst oma emotsionaalselt toimelt ei erine telefoniraamatust või atlase lõpus toodavast kohanimede loendist, ei ole eestlased. Lühemalt on sama mõtet väljendanud Endel Tulving, öeldes, et eestlane on see, kes teab Lutsu «Kevade» esimest lauset ja oskab laulda «Mutionu».

Muidugi ei tähenda see seda, et eestlaseks saamiseks piisab «Kevade» esimese lause ja «Mutionu» ära õppimisest, ehkki meil on propageeritud ka seisukohta, et eestlaseks saamiseks pole sedagi vaja, piisab vaid enda eestlaseks kuulutamisest. Miks? Põhjuse avastas seesama Tulving: inimmälu pole ühtne, vaid koosneb mitmest eri funktsiooni ja toimega osast. Sünnil hakkab tööle esmane, lapseea vahetut kogemust salvestav nn episoodiline mälu, mis paneb aluse sellele, mida nüüd tavatsetakse nimetada inimese identiteediks. Läbi emotsioonide ahela (selle selgitamises on suur osa teisel eesti psühholoogil Jaak Panksepal) suunab see inimeste käitumist.

Umbes viiendal eluaastal hakkab toimima lisanduvaid teadmisi salvestav nn semantiline mälu, millel on oluline osa inimeste ratsionaalsetes arutlustes. Paraku anti juba pool sajandit tagasi Nobeli preemia tööde eest, mis näitasid, et inimeste käitumine on harva ratsionaalne. Eestisse asunud inimesele võib ju öelda, et Eesti on nüüd tema riik ja ta on selle riigi kodanik, ja ta võib selle ka teadmiseks võtta, aga kuidas ta käituma hakkab, seda näitab vaid aeg. Tal üldjuhul ei ole seda identiteediga kaasnevat sisemist sundust.

Eestisse asunud inimesele võib ju öelda, et Eesti on nüüd tema riik ja ta on selle riigi kodanik, ja ta võib selle ka teadmiseks võtta, aga kuidas ta käituma hakkab, seda näitab vaid aeg.

Rahvus, ühtne kultuur tähendab seega ühist emotsionaalselt laetud kõrgema tasandi keelt, metakeelt, mille abil inimesed suhtlevad, end identifitseerivad. See tekitab loomulikult ja paratamatult nende inimeste vahele kokkukuuluvuse, ühtsustunde – need inimesed on «omad». Ülima väljendusena kujutab see endast armastust: emaarmastus, isamaa-armastus. Kuid see tähendab alati ka mõningast sõltuvust, valmisolekut ohverdada oma huve või heaolu teiste heaks. Tõelise armastuse korral seda ohverdusena ei tajuta, vastupidi, seda tehakse vabatahtlikult ja hea meelega. Kui aga selleks hakatakse nõudma seaduslikke põhjendusi, siis tõenäoliselt selle rahva hulka ei kuuluta. Sama võib öelda inimeste kohta, kes antud rahvast määratlevat keelt, neid väärtusi, mida see keel kannab, hakkavad omatahtsi, või pigem mingi eeskuju järgi, ümber muutma, unustades seejuures, et keele osad peavad sobituma omavahel – kultuur moodustab ühtse terviku. Tulemuseks on Piiblist tuntud Paabeli torni loo taaskordamine. Ühiskond, kus puuduvad ühised väärtused ja arusaamad, ühtne keel, laguneb.

Pöördume tagasi loo alguse juurde. 1940. aastal katkes juba Esimese maailmasõja ajal alguse saanud eesti kultuuri kiire areng ning suur osa tema saavutustest hävitati või muudeti eesti rahvale kättesaamatuks. On kirjutatud sellest, kuidas raamatuid, kunstiteoseid, mälestusmärke ja nende loojaid keelati ja hävitati, kuid selle tähendust kasvavale põlvkonnale pole õieti mõistetudki. Keskkond, kultuuriruum, kus laps üles kasvas, see kultuur, millesse ta kasvas, ja identiteet, mille ta omandas, oli nüüd sootuks teine, selline, mis kuulus välismaiste vallutajate ning neist vaimustunud kaasajooksikute juurde. Ajaloo taju kadus sootuks, sest ehkki vanem põlvkond minevikku mäletas, ei julgetud sellest laste kuuldes rääkida – lapsesuu võis kogu perele saatuslikuks saada. Nii kasvaski üles kaks põlvkonda juuretuid ja iseseisvusetuid «eestlasi», kellel polnud pärast Vene võimu kadumist raske end abstraktseks «eurooplaseks» või «liberaaliks» mõelda.

Selle põlvkonna ettekujutus tuleviku maailmast on takerdunud XIX sajandisse ning kujutab endast segu marksistlikust utoopiast ning tolleaegsest teaduslikust arusaamast, mille järgi looduslikud protsessid kulgevad nivelleerumise ja allakäigu suunas. Areng pidi peatselt päädima kas kommunismis (Marx, Lenin) või liberalistlikus heaoluühiskonnas (Fukuyama), mida iseloomustab materiaalne küllus, kõigi soovide täitumine ja täpselt määratlemata «õitseng». Inimestevahelistes suhetes valitseb sallivus ja vendlus, rahvuslikud piirid pidid kaduma.

1940. aastal katkes juba Esimese maailmasõja ajal alguse saanud eesti kultuuri kiire areng ning suur osa tema saavutustest hävitati või muudeti eesti rahvale kättesaamatuks.

Marx ja Engels kuulutasid oma rahvuslike huvide eest seisnud tšehhid, kes 1848. aasta revolutsioonilise liikumisega kaasa ei läinud, reaktsiooniliseks väljasurevaks rahvaks. Ehkki XIX sajandi keskel oli iseseisvaid riike paarkümmend, praegu aga ligi paarsada (194), levitatakse ka nüüd arvamust, et rahvus on inimestevahelist vaenu õhutav kodanlik väljamõeldis. Puudub arusaam, mis on rahvus ja kultuur ning milline on olnud nende osa inimese kujunemises. Väga ilmekalt näitavad seda need jõupingutused, mida Eestis tehakse kiireks kultuuride segustamiseks (nn lõimimiseks).

Meie kultuuriteoreetikuile ja -poliitikuile näib olevat teadmata, et kultuur on kollektiivne fenomen, mistõttu erinevaist kultuurikeskkondadest võetud isikute segunemisel ei teki rikas multikultuurilisus, vaid kultuurilise rikkuse kadu – selle langus ühisele madalaimale tasemele. Ja nii luuakse Eesti kultuuriministeeriumi juurde «kultuurilise mitmekesisuse asekantsleri» ametikoht ning koolist kärbitakse eesti kirjanduse tunde ja kõrvaldatakse eesti kultuurilugu. Kaera-Jaani kepsutav Tulemaa elanik ning tšastuškasid kõõrutav eestlane kangastub neile inimkonna ihaldatud tulevikuna.

Kui me tahame, et eesti rahvas jääks kestma, nagu ütleb meie põhiseadus ja ütlesid isegi ENSV hümni sõnad, siis tuleb teha järgmist. Kõigepealt loobuda sajandite tagusest ühtse lõpetatud maailma ideaalist. Seda ei tule, sest maailm on pidevas arengus, mis ei lõpe enne, kui kustub Päike. Kaasaegse universaalse evolutsionismi järgi on kogu loodus isearenev, seda hoiavad käigus Darwini teooriast tuntud kolm komponenti: pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. Sotsiaalsete süsteemide puhul võivad kaks esimest olla tuntud kui sallimatus ja kohanemine. Ilma selleta ei toimu mingit arengut, areng tähendab aga alati süsteemi keerukuse kasvu. Ühtlustamine saab olla vajalik vaid väga piiratud juhtudel ja piiratud ajas. Pidev väljamõeldud «euroopalike ühisväärtuste» järgimise nõue viib rahvaste arenguvõime kängumisele ja on täiesti Euroopa vaimu vastane.

Puudub arusaam, mis on rahvus ja kultuur ning milline on olnud nende osa inimese kujunemises.

Teiseks tuleb hakata täitma Eesti Vabariigi põhiseadusesse kirjutatud kohustust kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Korduvalt on püütud selle sätte tähendust madaldada, vastandades teda samas toodud vabaduse, õigluse ja õiguse põhimõttele. See vastandus on alusetu. Samahästi võiks kahtluse alla seada iga inimese eluõiguse, sest me oleme sunnitud jagama ühist eluruumi. See säte on põhiseaduse kvintessents ning kõigi Eesti seaduste alus (PS § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.).

Kõik kultuurilisele tasalülitamisele suunatud integratsiooni- või lõimumisprogrammid on ebateaduslikud ja teenivad ideoloogilisi eesmärke. Eriti ilmne on seni reklaamitud kiire kahepoolse lõimumise kui Eesti tähtsaima ülesande absurdsus nüüd, mil venelased oma valdavas osas on toetanud Venemaa agressiooni Ukrainas. Kõik seda eesti rahvale hukatuslikku ettevõtmist kas teoreetiliselt või oma tegevusega toetanud ametimehed tuleb vallandada, sotsiaalteadus ja ideoloogiatöö ei ole kokku sobitatavad. See oli nii Nõukogude Liidus ja on meil kahjuks jätkunud tänaseni. See on viinud olukorrani, kus näiteks viimase integratsiooniuuringu tulemused näitavat, et meie riigi kodanike seas on usaldus riigi vastu väiksem kui meile vaenuliku välisriigi kodanike seas. Kõik senised sotsiaaluuringute tulemused ja eriti nende tõlgendused ei ole usaldusväärsed ja ei saa olla aluseks riigi poliitika kujundamisel.

Ja lõpuks: iga riigi ja rahva panus inimühiskonna arengusse ja edasikestmisse on oma kultuuri ja eripära toetamine. See ei tähenda suletust, vaid rahva enda otsustusvõime usaldamist. Kultuurilised mõjutused toimuvad kaasaegses infoühiskonnas niikuinii, neid ei tohi väliselt võimendada oma kultuurivälja ahendamisega (võõrkeelne avalik ruum, võõrkultuuri märkide levitamine, segakultuursed koolid, eesti kultuuri ja keele väljatõrjumine ja muud viimastel aastatel levinud nähtused). Rohkem Eestit kõigisse kooliprogrammidesse ja seda kõigis Eesti koolides, õpilaste rahvusest sõltumata. Globaalne areng toimub just nii: rahvuskultuuri areng toimub rahvusriikides, välismõjutused toimuvad spontaanselt, rahvuskultuuri esindajate kaudu, mitte kohustusliku riikliku programmina.

Iga riigi ja rahva panus inimühiskonna arengusse ja edasikestmisse on oma kultuuri ja eripära toetamine.

Võõrkultuuride kaitse ei ole rahvusriigi ülesanne, liiati on see ülejõukäiv ja omakultuurile hävitav. Paneb imestama meie sotsiaalteadlaste kurtmine selle üle, et meie lapsed ei tunne meie kirjanikke, peavad Tammsaaret väga arusaamatuks ja kurdavad eesti keele väljendusvõimaluste puudulikkuse üle, eelistades seetõttu suhelda inglise keeles. See on eesti kirjanduse tundide kärpimise ja eesti kultuuriloo tundide puudumise loomulik tulemus. See on niivõrd ilmne, et selline tulemus tundub olevat tahtlik.

Eesti rahvas on olnud korduvalt (Liivi sõda, Põhjasõda, XIX sajandi algus) nii füüsilise kui vaimse väljasuremise veerel. Seni on teda päästnud elujõulise ja suhteliselt isoleeritud maarahva olemaolu. Nüüd seda enam ei ole. Pärast 80 aastat (50 aastat NLi + 30 aastat ELi) rahvusriikluse vastast propagandat on eesti rahva edasikestmine ohustatum kui kunagi varem. Sündimus on pidevalt alla rahva taastootmise taseme, sellest rääkimist nimetatakse hirmutamiseks, valitsus ei kavatse ise midagi ette võtta, erainitsiatiivi karistatakse, haritlaskond, kes sajand tagasi oli rahvusriigi sünni taga, on osavõtmatu ja loid.

Valitsuses eesti rahva väljasuremise ohtu ei nähta, kuna neil on plaanis eesti rahva arvu tõsta sisserändajate eestlasteks nimetamise teel, kultuuri- ja keeleerinevusi ignoreerides (Ene-Margit Tiit, PM, 27. mai). Sellise suhtumise juures, kas meil, eestlastel, on veel lootust rahvana püsima jääda? Kui palju meid, rahvusliku järjepidevuse kandjaid, üldse veel olemas on? Kas eesti rahvas on veel olemas?