JUHTKIRI ⟩ Esimene arglik samm

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Neljapäevasel istungil lepiti kokku negatiivne eelarve.
• Valitsuse esimesele sammule peab järgnema teinegi.
• Kiiresti on vaja otsustada riigikaitselaenu võtmine.

Eesti kirjandusklassikas, täpsemalt «Kevades» kõlas õpetaja Lauri kuldaväärt soovitus Tootsile: «Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool». Täiendame seda omalt poolt: isegi veerand rehkendust on parem kui üldse mitte midagi. Ka kõige keerulisem teekond algab esimesest sammust.

Nüüd on valitsus esimese sammu astunud. Neljapäevasel istungil lepiti kokku negatiivne eelarve, mille abil hoitakse kokku 175 miljonit eurot. Sellest summast umbes 100 miljonit moodustavad kärped ning 70 miljonit täiendavad tulud. Vaatamata sellele, et otsuseni jõudmine võttis kaua aega ning läks üle kivide ja kändude, on see kiiduväärt.

Postimees on korduvalt kutsunud valitsust üles riigieelarve kärpimisele. Eesti riik on olnud pikalt majanduslanguses ning eraettevõtted on juba ammu kohandunud ja teinud ära enda kärped. Arusaam, et riigieelarve võiks toimida teiste reeglite kohaselt, sest on võimalik suurendada riigi tulusid ehk makse tõsta, toimib ainult teatud piirini. Me oleme selle piiri juba ületanud.

Järelikult on valitsus astunud ainuõige sammu, kuid esimesele sammule peab järgnema teine ja kolmaski. Kavandatavad kärped aitavad Eestil püsida Euroopa Liidu eelarvereeglite raames, milles kohaselt võib eelarvedefitsiit olla kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kuid ka kolm protsenti on väga palju ning ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, ehkki Eesti riigivõlg on Euroopa Liidus üks väiksemaid.

Maksuküüru kaotamine võiks praegu oodata ning kiiresti on vajalik otsustada riigikaitselaenu võtmine.

Kärpearutelud peavad jätkuma ning loodetavasti sünnib lähikuudel ka suurem selgus küsimuses, kas peaminister jätkab või läheb Euroopasse ning kelle sõna Reformierakonnas maksma hakkab. Loodetavasti suhtuvad ministeeriumid edasisse kärpimisse vastutustundlikult ega hakka vestma kurbi lugusid, kuidas kärped ähvardavad vaeseid või orbusid või politseinikke ja päästjaid ning kuidas seetõttu nende haldusala ei tohiks üldse puutuda.

Põhimõtteliselt saab igas organisatsioonis ja igas eelarves kärpida ilma suuremate probleemideta kuni kümme protsenti, ent kindlasti on mõni kärpekoht ühiskonnale vähem valus kui teine. Võib nõustuda Margus Tsahkna (Eesti 200) väljaöelduga, et riigiaparaadist «peame pekki maha hööveldama», sest antud 175 miljonit eurot pole Eesti riigieelarve suuruse juures kindlasti mingi «jõhker kärbe», mille vajadusest Tsahkna on samuti rääkinud.

Veider on kuulda mõtet, et kärped puudutavad ka kaitseministeeriumi haldusala, kus kokkuhoitud raha eest tuleks osta laskemoona. Meil on vaja selleks umbes poolteist miljardit eurot ning seda kaitseministeeriumi ametnike koondamisega või sõdurite uute pükste arvelt ei kogu. Ja meil on seda raha vaja kohe.

Postimees kordab varem väljaöeldut, et maksuküüru kaotamine võiks praegu oodata ning et kiiresti on vajalik otsustada riigikaitselaenu võtmine. Samuti peab eeloleval aastal jätkuma kärpimine ning eelarve tuleks nii korda teha, et inimesed sellest aru saaksid.