Aivar Jürgenson ⟩ Venemaa ei kavatse tunnistada tšerkesside genotsiidi

Jordaanias elavad tšerkessid protesteerivad Sotši olümpiamängude vastu. Pilt on tehtud detsembris 2014 pealinnas Ammanis Venemaa saatkonna ees. Foto: Muhammad Hamed / Reuters / Scanpix

160 aastat tagasi välja saadetud kaukaaslaste järglased peavad igal aastal 21. mail Kaukaasia sõja ohvrite mälestuspäeva. Kaukaasia sõjast ja tšerkesside genotsiidist kirjutab etnoloog Aivar Jürgenson.

21. mail 1864. aastal telegrafeeris Kaukaasia asevalitseja suurvürst Mihhail Nikolajevitš Peterburi ja teatas pidulikult, et Kaukaasia sõda on lõppenud. Venelastel oli põhjust rahuloluks – sõda oli kestnud peaaegu pool sajandit ja nõudnud tohutult inimelusid, kuid nüüd olid tõrksad mägilased alistatud. Võis alustada kõige mässumeelsemate mahanottimise ja teiste maalt välja saatmisega. Seda karistusaktsiooni on hinnatud 19. sajandi kõige mastaapsemaks genotsiidiks. Ajalukku on see läinud tšerkesside genotsiidi nime all, kuid puudutas ka teisi piirkonna rahvaid.

1817. aastal alustatud sõja eesmärk oli liita Vene impeeriumiga Põhja-Kaukaasia, et tekiks maismaaühendus Venemaa Taga-Kaukaasia valdustega, mis olid saadud 19. sajandi esimesel kümnendil, kui tänapäeva Gruusia territooriumil asunud erinevad vürstiriigid ühinesid Venemaaga. Seal oli kõik kulgenud lihtsamini – oli vaid vaja saavutada kokkulepe kohalike võimukandjatega (kes üldiselt soovisidki Venemaa kaitset Osmani impeeriumi ja Iraani vastu) ja nende valdused liideti rahulikult Venemaaga. Kuid Põhja-Kaukaasias, kus võim oli hoopis vähem tsentraliseeritud ja kus seetõttu analoogilisi kokkuleppeid polnud võimalik sõlmida, kohtasid venelased südi vastupanu. Rolli mängis ka islam ja kohalike head suhted türklastega.