/nginx/o/2024/05/28/16104332t1h07e0.jpg)
Euroopa Parlamendi valimised jäävad tihti liikmesriikides valijaile kaugeks, kujunedes hoopis ametisoleva koduvalitsuse usaldushääletuseks või siis tõmmates tähelepanu mõnele siseriiklikule küsimusele, mida Euroopa tasandil ei lahendata. Arvamustoimetaja Andres Herkel leiab siiski, et valimisi tasuks rohkem jälgida.
Endine male maailmameister ja Vene opositsionäär Garri Kasparov käis eelmisel nädalal ühes intervjuus välja mõtte, et eelolevad Euroopa Parlamendi valimised võivad olla Ukraina ja tema toetajate jaoks otsustavama kaaluga kui USA presidendivalimised sügisel. Tähelepanuväärne on see selle poolest, et peaaegu kõik – eurooplased kaasa arvatud – arvavad pigem vastupidi.
Kindlasti on maletajal õigus, et Euroopas on poliitilisi jõude ja terveid riike, kes saavad alusväärtustest teisiti aru ning pole valmis abikätt ulatama ei Ukraina rahvale ega teistele Venemaa potentsiaalse mõjusfääri riikidele. Nende positsiooni tugevnemine nõrgestaks ohtlikult lääne toetusvalmidust sõjas Vene agressiooni vastu.
Kui räägime Euroopa Liidu laienemisest, siis mõtleme tavaliselt ikka Ukrainale ja Moldovale. Varem muidugi ka Gruusiale, kelle praegune valitsus on aga nüüd otsustanud teha kõik selle nimel, et jääda Venemaa mõjusfääri – loodame, et see suund pole lõplik. Tegelikult on oluline ka Balkan, kus samuti tuleb mitme riigi puhul Vene mõjuga arvestada.
Euroopas on poliitilisi jõude ja terveid riike, kes saavad alusväärtustest teisiti aru ning pole valmis abikätt ulatama ei Ukraina rahvale ega teistele Venemaa potentsiaalse mõjusfääri riikidele.
Euroopa Parlamendi valimised jäävad tihti liikmesriikides valijaile kaugeks, kujunedes hoopis ametisoleva koduvalitsuse usaldushääletuseks või siis tõmmates tähelepanu mõnele siseriiklikule küsimusele, mida Euroopa tasandil ei lahendata. Ajakirjanduse asi on sellele vastu seista ja nõuda asjakohaseid vastuseid asjakohastele küsimustele.
Seetõttu tasubki siinsed küsimused-vastused hoolikalt läbi lugeda ja vaagida, mis on öeldud või ütlemata jäetud. Näiteks kui soostume sellega, et ELi aluspõhimõtted on ammu paigas, siis on see vaid pool tõde, sest Venemaa sõda Ukrainas muudab suhtumisi radikaalselt. Vähemalt kaitsekoostöö, aga ka ELi piirikaitse küsimus on nüüd hoopis uues valguses.
Kui öeldakse, et EL ei peaks enam laienema (EKRE), siis tekib kohe küsimus, kas meie deklareeritud toetus Ukrainale on siiras. Kõnekas on samuti see, kui rahvastikuprobleemi puhul räägitakse rohkem eakatest kui lastest (SDE).
Tasub seega teada saada, keda me tegelikult valime!