JUHTKIRI ⟩ Jantmäng riigivankriga

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Valitsus peab mõistma raskete otsuste tegemise vajadust.
• Lisaeelarve vastuvõtmine meenutab rahvateatri janti.
• Hetkel puudub tahe riigivankrit ühes suunas vedada.

Valitsuskoalitsiooni suutmatus kokku leppida lisaeelarve tegemiseks vajalikes kärbetes tekitab küsimuse, kas need inimesed on ikka parimad meie riiki juhtima.

Võimul olev poliitik peab arvestama, et tema valitsusaeg võib sattuda kriisiajale ja ta peab seega olema valmis langetama ka raskeid otsuseid. Praegune valitsuskoalitsioon sai võimule juba käiva Ukraina sõja ajal, järelikult ei tohiks raskete otsuste tegemise vajadus tulla valitsuserakonna poliitikutele mingisuguse üllatusena.

Aga ei. Lisaeelarve vastuvõtmine meenutab nagu mingisugust rahvateatri janti. Peaminister Kaja Kallas teatab, et peab koalitsioonipartnereid läbirääkimisteks taga ajama, nood aga räägivad vastupidist. Meenub kuulus valm luigest, haugist ja vähist, kes üritasid vankrit vedada, aga see ei liikunud paigast, sest vedajad liikusid kõik ise suunas. Praegu on riigivankriga samamoodi – kõik kolm osapoolt tõmbavad seda eri suunda.

Postimees kirjutab, et 17-miljardilise eelarve juures käib vaidlus näiteks selle üle, kuidas kärpida siseministeeriumi vastutusalast kuus miljonit eurot. On selge, et säärane otsus on poliitiline ja eeldab head tahet kõikidelt osapooltelt.

Ent poliitiline tahe ja soov riigivankrit ühiselt ja ühes suunas vedada on praegu midagi, mida ei ole. Säärane suutmatus kokku leppida erineb karjuvalt näiteks masuaastaist nullindate lõpust. Nii oli 2009. aasta I kvartali majanduslangus 15,1 protsenti, 2024. aasta I kvartali majanduslangus on 2,1 protsenti. Ometi suutis toonane koalitsioonivalitsus masust välja tulla ja Eesti majanduse kasvule pöörata.

Lisaeelarve vastuvõtmine meenutab nagu mingisugust rahvateatri janti. Peaminister Kaja Kallas teatab, et peab koalitsioonipartnereid läbirääkimisteks taga ajama, nood aga räägivad vastupidist.

Kuid toona terendas Eesti valitsuse ees magus präänik – ühinemine euroalaga, mis saigi teoks 2011. aastal. Kas kõik mäletavad, kui uhkelt ja rõõmsalt tõmbas masuaastate peaminister Andrus Ansip 1. jaanuaril 2011 Estonia ees sularahaautomaadist välja 20 eurot? Praegu aga ei paista keegi kuskil midagi tõmbavat – präänikut ei ole.

Tegelikult on ju olemas piits – Ukraina sõda –, aga ka see asjaolu kipub valitsusel kahe silma vahele jääma. Samal ajal on taas suured käärid valitsuse välis- ja sisepoliitika vahel. Kui maailmas utsitab Kaja Kallas ja teisedki valitsuse liikmed oma lääne partnereid Ukraina abistamiseks panustama ja suurendama kaitsekulutusi (needki tulevad millegi arvelt), siis kodus ei suudeta omavahel kokku leppida. Samal ajal on selge, et Ukrainat saame abistada vaid siis, kui meie enda rahaasjad on korras.

Rahvale signaliseerib aga praegune valitsuskoalitsioon maksude tõusu ja uute maksude kehtestamisega, et on aeg kärpida ja kokku hoida. Vanaviisi kulutada enam ei saavat. Kuid see, mis rahvale pähe määritakse, ei kehti valitsuskoalitsiooni enda sees. Meenub üks vanasõna, mis sisaldab sõnu «pind» ja «palk», kuid tundub, et vanasõnadest ja ajaloolistest meenutustest pole suurt abi. Lisaeelarve tuleb aga vastu võtta 1. juuliks.