Savisaart erakonnakaaslaste lahkumine ei kõiguta.

FOTO: Urmas Nemvalts

Mida eilne Keskerakonna pereheitmine Eesti poliitika jaoks tähendab? Tuge saab mõte, et Edgar Savisaare Keskerakonna peamiseks, kui mitte ainsaks sihiks jääb Tallinna linnavõimu külge klammerdumine maksku mis maksab, lennaku laaste kui palju tahes – inimesi, maksumaksja raha vmt.



Teisalt lisandus plejaad värskeid Savisaare Keskerakonna hingeelu tundjaid, kellest vähemalt osa on varasematest lahkujatest paremini kursis Tallinna linnavalitsemise mehhanismiga. Nad on pigem pragmaatikud kui idealistid … ja päriselt pole torude keeramise ainuvõimu loomulikuks pidav esimees ju eilse seisuga ka siseopositsioonist lahti saanud.

Riigikogu valimised on kaugel, kohalike volikogude valimised lähemal. Edgar Savisaare Keskerakonna jaoks on elulise tähtsusega võimu säilitamine Tallinna linnavalitsuses. Mida rohkem mureneb Savisaare meeskonna võim maakonnaorganisatsioonides ning üksiti lootus riigikogu valimistel seniseid tulemusi ületada, seda enam saab Tallinna linnavõimu ja rahakraanide juures püsimine asjaks iseeneses. Seejuures on vaja saavutada sama, mis eelmistel kohalikel valimistel – üksinda valitsemise võimalus.

Kalle Laanet tabas ilmselt liiga valusalt naelapea pihta, kui viitas, et Keskerakonna sees tulevad muutused alles pärast võimu kaotamist Tallinna linnavalitsuses. Millega veel hoida võimu, kui pole enam kampaaniaid ja lauspropagandistlikke lehekesi maksumaksja raha eest, jagatavaid ametikohti ja isegi mitte korruptsioonivastastele aktsioonidele eelnenud olukorda «palgad olid küll väikesed, aga raha oli kõigil palju»?

Seepärast võib öelda, et ka Keskerakonna eilse pereheitmise tulemus saab hinde järgmistel kohalikel valimistel. Edgar Savisaar ise viitab Tallinna linnakantselei tellitud erakondade populaarsuse uuringule, mille järgi on Keskerakonnal Tallinnas jätkuvalt tugev toetus. Ka näiteks TNS Emori arvamusküsitlusest näeme, et Keskerakonnal on olnud palju halvemaid päevi kui viimased paar kuud. Savisaare jutt sellest, palju võtab tal aega uue Boroditši või Seppiku «tegemine», kõlab loomulikult inimväärikust alandavalt, ent samas võib ju sellist küünilist poliittehnoloogilist suhtumist mõista sel taustal, milline häältemagnet Savisaar ise olnud on ning mis väärtus on olnud tema soovitusel.

Teisel pool on eilsed lahkujad. Nii nemad kui ka nende valijad on ära kannatanud väga palju Keskerakonna eelmisi skandaale. Olgem ausad, mitte vaikides, vaid tihtipeale ebaeetilist käitumist ning ka oma varasemate kaaslaste erakonnast tõrjumist õigustades ja heaks kiites. Kõrvaltvaatajatel on olnud seejuures väga raske näha inimeste hingelisi heitlusi sisedemokraatia nimel või maksumaksja raha JOKK-meetoditega kuritarvitamise vastu.