Juhtkiri ⟩ Venna külaskäik

Päeva karikatuur, 27. mai. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Esmaspäeval tuleb Eestisse kolmepäevasele riigivisiidile Soome president Alexander Stubb. Meie vennasrahvaga on eestlastel alati olnud eriline side.

Soome poole on meil ajaloos ikka ja jälle olnud põhjust alt üles vaadata. Praegu mõeldakse sellele ehk peamiselt rahalises mõttes, meenutades 1990. aastaid, mil taasiseseisvunud Eesti oli põhjanaabritega võrreldes kirjeldamatult vaesem. Ja ollakse uhked, et see vahe on omajagu kahanenud.

Aegade jooksul on aga meil olnud põhjust võtta õppust ka mitte ainult materialistlikes küsimustes. Meie ajaloo oluline lahe leidis aset möödunud sajandi 1940. aastatel, kui soomlastel õnnestus säilitada oma iseseisvus.

Kultuuriliseltki oleme vennasrahvast eeskuju võtnud. Friedrich Reinhold Kreutzwald imetles veel 1864. aastal, tundes «püha aukartust», kuidas soome keeles olid ilmunud ka William Shakespeare'i ja Gotthold Lessingi näidendid. Ka selleks ajaks juba ilmunud «Kalevipoja» kirjutamisel oli tema üks eeskujusid hea tuttava Elias Lönnroti paarkümmend aastat varem valminud «Kalevala».

Kui Eesti ühinedes ELiga oli Soome juba selle organisatsiooni kogenud liige, siis Soome liitudes NATOga on meil olnud võimalus olla põhjanaabritele teerajajaks.

Soomlased on üks meie partnereid, kellele pole vaja selgitada, kes on meie idanaaber, nad on seda alati liigagi hästi teadnud.

Samas, Soome liitudes NATOga muutus Läänemere julgeolekurehkendus kardinaalselt. NATO ridadesse astus hambuni relvastatud riik, kelle rahva kaitsetahet kinnistavad mälestused ohvritest, mida iseseisvuse eest on tulnud tuua.

Soomlased on üks meie partnereid, kellele pole vaja selgitada, kes on meie idanaaber, nad on seda alati liigagi hästi teadnud. «Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi,» («Tibla on tibla, kui teda ka või sees praadida») kõlab nende rahvalik ütlus.

Kuigi meile on vahel tundunud, et soomlased suhtuvad Venemaasse liiga leebelt või aupaklikult, on sõnade taustal nende sammud näidanud seda, kuidas ajaloo õppetunnid on tegelikult väga hästi omandatud. Ka sellel ajal, kui meil reformierakondlased tähtsa näoga seletasid, kuidas Eesti kaitsevägi tuleks muuta väikseks professionaalide üksuseks, sest NATO koosseisus polevat sellel muud rolli, hoidsid soomlased oma tuumasõjavarjendeid korras.

Eestil on ainult rõõm ja au omada sellist liitlast.