MART RAUDSAAR ⟩ Viiskümmend rohekat varjundit

Mart Raudsaar Foto: Madis Veltman

Võib esmapilgul nõustuda Eestimaa Roheliste erakonna juhi Evelyn Sepaga, et küsimus Euroopa rohepöördest ning kaitsekulutuste tõusust ja Ukraina abistamisest on nagu küsimus söögist ja joogist, mida vajame mõlemat. Aga: ilma Ukraina võiduta pole meil Eestis varsti enam millestki rääkida ning teiseks, misasi ikkagi on täpsemalt rohepööre?

Iga debati õnnestumise eeldus on eelnev definitsioonide kokkuleppimine. Minu jaoks on termin «rohepööre» muutunud üha enam millekski plaanimajanduslikuks, millega kaasneb propagandistlik kära-müra, mille varjus tegutsevad otsesed kasusaajad. Kahju, sest keskkonnateemad on olulised ning Eestis pika ajalooga.

Okupatsiooni ajal suudeti Eestis luua näiteks Lahemaa rahvuspark ja 1966. aastal Jaan Eilarti eestvõtmisel Eesti Looduskaitse Selts. Meenutame võitlust fosforiidikaevanduste vastu, võitlust puhta joogivee eest ning seismist meie elukeskkonna prügistamise vastu. Mõeldes, kui palju reostas Nõukogude Armee ning kui energiakulukas ja keskkonnavaenulik oli okupatsiooniaegne tööstus, oleme juba praeguseks läbinud pika tee.