Minu suguvõsas ei tunta eriti Eesti poliitilist ajalugu. Siiski mäletavad kõik eestlaste lugu. Kui seda esimest korda räägiti, olid jutustajat kuulamas mu toona 14-aastane poeg ja mina.
Jarmo Mäkelä: leina sild
/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
10. aprill 2012, 00:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elati Eesti taasiseseisvumise vaevalisi aastaid. Sõitsime autoga Tallinnast maale. Mu sõber juhtis. Ühtäkki alustas ta sünget monoloogi. Imestasin, sest loos polnud minu jaoks uut.
«Aastal 1939 oli Eesti jõukam maa kui Soome, rahvusvahelisem ja haritumgi,» ütles mu sõber. «Tuli sügis ja tulid kutsed Moskvasse läbirääkimistele. Meie paindusime esimestena, siis Läti ja Leedu. Kui tuli Soome kord, Soome ei paindunud.»
«Algas sõda – ja meil oldi nii tänulikud. Paindumatud soomlased hävitatakse nende oma kangekaelsuse tõttu, aga meie, eestlased, targalt paindlikud, võime säilitada rahu ja vabaduse.»
«Teie kaotasite parimas eas noori mehi, kümneid tuhandeid. Puhkes jätkusõda ning te kaotasite veel teise satsi mehi. Meid okupeeriti ja algasid küüditamised. Meid oli vähem, aga kaotasime veel rohkem inimesi – mehi ja naisi, lapsi ja vanureid.»
«Te kaotasite sõjas maad ja mehi, aga jäite vabaks ja iseseisvaks. Meil kestis okupatsioon 50 aastat. Ja nüüd läheb sada aastat, enne kui oleme Soomega samal tasemel.»
«Olen mõelnud, kas noored seal Soomes ikka veel mõistavad, mida need rindel olnud, nüüd juba vanad mehed teie heaks tegid.»
Monoloog lõppes ja autot täitis sügav vaikus. Alles siis, kui hotelli tagasi jõudsime, ütles poeg mulle: «Isa, ma sain aru.»
Olen seda lugu rääkinud iga kord, kui meie suguvõsas on viimsele teekonnale saadetud mehi ja naisi, kes elasid sõdade ajal.
Sama lugu, aga detailirohkemalt, jutustab Imbi Paju oma uues raamatus «Soome lahe õed». Ta räägib seda aina uuesti. Jutustajateks on neid aegu elanud inimesed, keda Paju intervjueerib. Osa lugusid on ta laenanud teistelt, unustatud päevikutest, pisut ka loetud mälestusteraamatutest.
Paju on valinud targalt. Iga loo mõte on otsida vastust väikeste rahvaste olemasolu ja hinges püsimise mõistatusele. Mingisugust suurt sünteesi ei teki, aga iga lugu on jutustamist ja meeles pidamist väärt. Järeldusi tuleb teha täpsemalt määratlemata intuitiivsel tasemel.
See sai lugejale selgeks, et Kalevipoja romantiline Soome sild, millest Lydia Koidula kaunilt luuletas, on paljude pisaratega kastetud leina sild. Paju teeb ajaloolist uurimistööd. Sellest hoolimata on ta pahane tõsimeelse ajaloolase Martti Turtola peale, sest ta on avaldanud ebamugavaid asju Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kohta.
Miks pahandada? Ka mulle ei meeldinud kõigest paar aastat tagasi kuulda, et Lapimaal tegutses Einsatzkommando Finnland ning sakslastel oli Sallas surmalaager.
Sinna saatis Soome väejuhatus sakslastele huvipakkuvaid vangistatud Vene politrukke, ka juute. Meelsamini oleksin uskunud professor Mauno Jokipii piibellikku kinnitust, et Lapimaal oli sõda nii puhas kui sõda üldse olla saab.
Kaua aega tagasi, teises seoses õpetas mind üks vana tark. Tõeliselt tähtsaid asju on maailmas vähe ja kõik need on suhteliselt lihtsad.
Kõige tähtsam asi tähtsate hulgas on mälu. See hoiab meid inimestena. Kadunud aegade mälestuste tagasitoojana teeb Imbi Paju meile, soomlastele ja eestlastele, suure teene.
Artikkel ilmus ajalehes Maaseudun Tulevaisuus, 2.04