Imbi Paju ⟩ «Estoniia muusa»

Imbi Paju Foto: Erakogu

1940. aastal lõid okupatsioonivõimud ja kommunistid Eesti idülli segamini, aga elujõud jäi, see on seal, kus pesitseb «​Estoniia muusa». Me peame ainult sellele hoogu juurde andma, asjadest, nähtustest ja endast lugupidavalt rääkima, kirjutab kirjanik Imbi Paju.

Kuulasin hiljuti dirigendi ja muusiku, helilooja, produtsendi Kristjan Järvi innustavat intervjuud, kus ta rääkis elujanu tähtsusest, seda olukorras, kus seni harjumuspärane ajastu on oma viimase vaatuse lõpus. Tema jutt oli innustav. Dirigent, kes liigub ringi Eestis ja mööda maailma, tegutseb, loob keskkondi, et liikuda järgmise tsivilisatsiooni etappi. «Estoniia muusa» kerkib temast endast ja ta annab sellele nähtusele nime ja see on äratundmiseks meile kõigile. «Estoniia muusat» toidab maalapp Põhja-Euroopas, ehk Eesti ja esivanemate pärand ning loodus.

Muusik ja produtsent näeb koguni, et Eesti võib pakkuda suurt kinki maailmale, nimetades seda maatarkuse kingiks, looduslähedust, mis loob hõimlust. See pole isegi rahvuslus, vaid arusaam ja tunne. Intervjuud kuulates resoneerus kohe selle mõttega Eestis elava Mehhikost pärit kirjaniku, muusiku, andmeteadlase Stephanie Rendóni läinud aastal ilmunud raamat «Tulgu öö» (Gallus 2023), kus ta leiab selle olulise maagilise tunde Setomaalt sinna ostetud väikesest maamajast, kust paistab isegi Venemaa piir, kuid tema naudib vabadust, loodust ja aastaaegade maagilist möödumist ja hakkab raamatut kirjutama. Võib öelda, et kirjanik on leidnud selle «Estoniia muusa», selle olulise tunde meie kultuurimaastikust – hõimluse.