Arko Olesk.

FOTO: Mihkel Maripuu

Ungari president Pál Schmitt astus tagasi. Selgus, et ta oli oma doktoritöö suures osas maha kirjutanud teiste pealt. Samuti doktoritööst leitud plagiaat võttis eelmisel aastal ameti Saksamaa kaitseministrilt Karl-Theodor zu Guttenbergilt. Sellele järgnenud plagiaadipalavikus paljastati veel mitmete Saksa tipp- ja vähem tipp- poliitikute doktoritöödest varastatud lõike ja lehekülgi.





Paistab, et poliitikas on plagiaadisüül inimese karjäärile sama hävitav mõju kui teaduses, teatud moel on see võrreldav dopinguafääriga spordis. Ja võib arvata, et motivatsioon on plagieerimisel ja dopingul sarnane. Plagiarismini viib ootamatult avanenud võimalus, millest võib haarata ka kõige lugupeetavam inimene, kui tal on olemas motiiv, risk on madal ja tasu kõrge.

See viimane lause pärineb õigupoolest Andrew Potteri raamatust «The Authenticity Hoax». Poleks ma seda viidet siia kirjutanud, oleksingi hoobilt saanud plagiaatoriks (ja vaevalt et keegi oleks sellele jälile saanud – aga seda loodab ju iga tekstivaras). Teaduses – ja mitte ainult – on teiste autorite tekstide kasutamine oma töödes vältimatu ja isegi nõutav. Küsimus on mahus ja viitamises.

Miks see poliitikas korda läheb, on laiem küsimus inimese aususest ja võimetest. Doktorikraad peaks olema justkui tunnistuseks, et inimene on suuteline intellektuaalseks kõrgpilotaažiks ja oskab analüüsida keerulisi probleeme. Plagiaadi ilmnemine määrib selle kuvandi, hoolimata sellest, kas sel juba enne oli tegelikkusega midagi pistmist. Rääkimata sellest, et plagieerimine annab võimaluse poliitikut otsesõnu ja tõestatult vargaks nimetada.

Esmapilgul paistab, et samas mõõdus skandaale Eestis ilmselt oodata ei ole, lihtsalt doktorikraadiga poliitikute vähesuse tõttu. Riigikogu kodulehe andmeil on meil vaid kolm esinduskogu liiget doktorikraadiga, veel kolmel on sellega võrdsustatud kandidaadikraad. Samal määral, nagu doktoreid kohtab Saksa parlamendis, on meie riigikogus magistrikraadi omajaid.

Noorte parteilaste CVd toetavad pigem arvamust, et kui just õpingud pooleli ei ole jäänud, siis tavaline on muude tööde-tegemiste kõrvalt vaevaliselt hangitud bakalaureusekraad, et midagigi tehtud oleks.

Arvestades, et libedale teele minnakse enamasti just ajapuudusest, ning kuulates jutte variautorsuse ja plagiaadi vohamisest ülikoolides, kipub aga kangesti pähe kahtlus, et tulemata ei jää meiegi zu Guttenbergid ja Schmittid, olgugi kas või doktoritöö asemel tavalise lõputööga.