Viimased nädalad on Ukraina kaitsjatele olnud keerulised: püüdes ennetada USA abi päralejõudmist, on Vene pool avaldanud rinnetele märkimisväärset survet, mis on viinud osa 2022. aastal kaotatud alade tagasivallutamiseni ega välista isegi teatava strateegilise edu saavutamist.
Suuresti seetõttu on üldsuse terava tähelepanu all olnud ka lääneriikide pikemaajalised sõjasihid või õieti nende ebaselgus. Tihti korratud loosung, et Ukrainat tuleb aidata nii kaua, kui vaja (as long as it takes), on ju mitmeti ähmane: pole üheselt mõistetav, mida tähendab it (kas Ukraina võitu või midagi muud) ning eeskätt ajalise dimensiooni rõhutamine jätab mulje, et kiireid ja otsustavaid samme läänelt oodata ei ole. Samuti puudub seesuguses sihiseades igasugune viide Venemaale. Nii on tegemist küll kavatsusega ohvrit abistada, kuid mitte agressorit karistada.