JUHTKIRI ⟩ Kahepalgeline jutt

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

Mõnede Eesti poliitikute raudvaras on juba ammu olnud kahtlasevõitu võte rääkida eestlastele ja venelastele eri juttu. Žanrit valdas hästi kadunud Edgar Savisaar, viimane näide pärineb Laagna kanalist, kus Jana Toomi valimisreklaami venekeelne tekst ei ole eestikeelse teksti täpne tõlge – või võib-olla peaks ütlema vastupidi.

Kuid need võtted, mis toimisid enne Krimmi okupeerimist 2014. aastal ning eriti peale Venemaa täiemõõdulist agressiooni Ukraina vastu, enam ei toimi. Võtame näiteks väga lihtsa kontrollküsimuse: «Kellele kuulub Krimm?» Rahvusvahelist õigust silmas pidades saab vastuseid olla vaid üks: «Ukrainale!» Kuid pole harv juhtum, kui vastaja hakkab ajama mingisugust udujuttu, konkreetsest vastusest kõrvale põigeldes.

Eesti poliitikas pole niisugused võtted enam võimalikud, või kui neid esineb, siis tuleb need luubi alla võtta. Seetõttu oli igati õigustatud tähelepanu, mida pälvis Lasnamäe linnaosa vanema kandidaat Tatjana Lavrova. Ta oli tegelenud Nõukogude sõjaveteranidele raha korjamisega, korraldas okupeeritud Krimmis aktsiooni «Teeme ära!» ja kirjutas sellega seoses isegi kirja Vladimir Putinile. Viimane võiks olla mõeldav, kui kirja sisu oleks palve okupatsioon lõpetada ja väed välja viia, kuid tegemist on olnud arusaamatu ning mõttetu teoga.