Poliitiku töö peamine eesmärk on sõnastatud põhiseaduse preambulis. Poliitiku igapäevane tegevus peab peegeldama nägemust, kuidas preambulis sätestatut saavutada. Ja kui poliitiku strateegia põhiseaduse kaitse osas ei tööta – seda me just saime teada rahvaarvu statistika näitel –, ju siis eksivad riigi juhtivad poliitikud põhiseaduse vastu.
Väga paljudel teemadel on ühiskond muutunud tundlikumaks. Lapse saamise käsitlemine on üks neist. Arutelu on läinud väga kurvale tasemele: kas naine on «sünnitusmasin», kas poliitikute sõnavõtud sel teemal solvavad või on riiklik mure õigustatud. Diskussioon oleks vaja sellest madalseisust välja saada. Põhjus on imelihtne: muidugi ei või poliitik öelda/käskida, kes ja kui palju peaks sünnitama. See on ilmselge isiklikku ellu sekkumine. Aga! Muidugi peab poliitik tegema kõike selleks, et kui kodanikul on soov saada lapsi, siis mitte miski teda ei takistaks, vaid vastupidi – ümberringi toimuv oleks suureks toeks ja abiks. Et riigi tahe, mure, soov tõsta iivet oleks kinnitatud tegudega, toetustega, peresõbraliku võrgustiku toimimisega.
:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761774t1h90b7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/26/15967171t1h180f.jpg)