Viktoria Ladõnskaja-Kubits ⟩ Valitsuse eksimine põhiseaduse vastu

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Olga Makina

• Rahvastikustatistika on nukker.
• Eesti poliitikud ei kipu tegelema demograafiliste teemadega.
• Poliitik saab kaasa aidata positiivse fooni loomisele laste sünnitamiseks.

Poliitiku töö peamine eesmärk on sõnastatud põhiseaduse preambulis. Poliitiku igapäevane tegevus peab peegeldama nägemust, kuidas preambulis sätestatut saavutada. Ja kui poliitiku strateegia põhiseaduse kaitse osas ei tööta – seda me just saime teada rahvaarvu statistika näitel –, ju siis eksivad riigi juhtivad poliitikud põhiseaduse vastu, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Poliitiku töö peamine eesmärk on sõnastatud põhiseaduse preambulis. Poliitiku igapäevane tegevus peab peegeldama nägemust, kuidas preambulis sätestatut saavutada. Ja kui poliitiku strateegia põhiseaduse kaitse osas ei tööta – seda me just saime teada rahvaarvu statistika näitel –, ju siis eksivad riigi juhtivad poliitikud põhiseaduse vastu.

Väga paljudel teemadel on ühiskond muutunud tundlikumaks. Lapse saamise käsitlemine on üks neist. Arutelu on läinud väga kurvale tasemele: kas naine on «sünnitusmasin», kas poliitikute sõnavõtud sel teemal solvavad või on riiklik mure õigustatud. Diskussioon oleks vaja sellest madalseisust välja saada. Põhjus on imelihtne: muidugi ei või poliitik öelda/käskida, kes ja kui palju peaks sünnitama. See on ilmselge isiklikku ellu sekkumine. Aga! Muidugi peab poliitik tegema kõike selleks, et kui kodanikul on soov saada lapsi, siis mitte miski teda ei takistaks, vaid vastupidi – ümberringi toimuv oleks suureks toeks ja abiks. Et riigi tahe, mure, soov tõsta iivet oleks kinnitatud tegudega, toetustega, peresõbraliku võrgustiku toimimisega.

Mida me loeme välja tänasest statistikast?

Väga lühidalt kokkuvõttes, me loeme äsja avaldatud rahvaarvu statistikast, et ennustatud demograafiline kriis on kohal, kurb prognoos on läinud täide, ainulaadne võimalus seda lahendada sulgub. See on kogu ilustamata tõde.

Paar fakti, millele pöörata tähelepanu. «Loomulik iive oli negatiivne -5053 inimesega, kuid rändesaldo positiivne +13 856 inimesega. Eesti rahvaarv kasvas aastaga 8803 inimese võrra.» See lause on petlik, numbritega mängiv. Tahad positiivset uudist – ütle, et rahvaarv kasvas. Ja ta kasvas tõesti. Tahad päris sisu – vaata ikka esimest numbrit, loomulik iive on miinuses, lapsi sünnib vähe.

Teine avaldatud mõtlemapanev number on Eestist lahkujate arv: «Mullu lahkus Eestist 12 543 inimest, neist 1643 olid Ukraina kodanikud.»

Ja kolmanda olulise numbrina tõstaks esile esmasünnitajate vanuse: «Esimesed lapsed moodustavad kõikidest sündidest 40 protsenti, teised lapsed 34 protsenti ja kolmandad lapsed 18 protsenti. Sünnitajate keskmine vanus oli mullu 31 aastat, esmasünnitajate puhul 29.» Esmasünnitajate vanus läheb aina kõrgemaks, laste saamise edasilükkamine võib (ei pruugi, aga võib) mõjutada kogu pere laste arvu – näiteks kolmanda lapse saamiseni ei pruugi jõudagi.

Miks see statistika nii kurb on?

Muidugi võib põhjusteks tuua nn ühekordsed põhjused, nagu näiteks koroona, majanduslangus, aga ka julgeolekuga seotud hirmud. Need on kindlasti objektiivsed põhjused. On ka hästi arenenud riikide noorte inimeste trendid, mis pigem räägivad individuaalsel arengul baseeruvatest väärtustest, kus lapsed, pere ei ole enam nii kindel eesmärk omaette. Selle alternatiivina peab siiski töötama pikaajaline strateegia, mis annaks eelkõige kindlustunnet: lühiajalised sündmused tulevad ja lähevad, aga pikaajaline riiklik strateegia aitab konkreetset perekonda. See viimane ja ainult see väljendab riigi tahet, poliitilist soovi, rõhuasetust. Ja kui kaht esimest faktorit (lühiajaline trend, noore inimese kaasaegne filosoofia) võib poliitik vähem mõjutada, siis kolmanda puhul (pikaajaline strateegia) on selge, et see ongi poliitiku otsene kohustus. Ja mida me viimaste aastate jooksul pikema strateegia osas kuuleme – udu. Praktikas aga näeme, kuidas perehüvitiste seadus võetakse vastu ja keeratakse kohe tagasi. Polegi tegelikult kindlat strateegiat, pole poliitilist konsensust.

Tubli kümme aastat tagasi hakkas poliitilistes koridorides valjult kõlama termin «demograafilise allakäigu spiraal». Eksperdid, kes võtsid ette eriti sotsiaalvaldkonnaga töötavaid poliitikuid, rääkisid otse: sünnitusealiste naiste arv väheneb. Aastaks 2019 oli numbrite suhestumine järgmine: 30–34-aastaseid naisi 47 437, samas kui 15–19-aastaseid naisi oli vaid 29 883. See tähendab, et puht numbrites potentsiaalselt sündivate laste arv väheneb ja annab halva tulevikuväljavaate. Aeg aga läks edasi.

On vaja läbimõeldud visiooni, tunduvalt mahukamat kui meie «rohelisuse kavad» või igapäevased asendusteemad nagu «kastirattad».

Vahepeal oli moodustatud rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, sama komisjon, aga teiste inimeste juhtimisel, jätkas ka pärast valimisi aastal 2019. Vahepeal oli tutvustatud ka «lõpparuande ettepanekuid demograafiliste probleemide lahendamise kohta». Prooviti jõuda «põhialuste dokumendi» konsensuseni. Oli ka eraldi rahvastikuministri koht, kelle valdkonda otseselt kuulus selle teemaga tegelemine. Siiski, päris poliitilise kokkuleppeni lahenduste osas ei jõutud. Ja ma olen sügavalt veendunud, et «kõrge tool» või «töörühma» või «probleemkomisjoni» moodustamine ei anna veel ilmtingimata soovitud tulemust. Et jõuda lahendusteni, on vaja teadvustada probleemi, läbi vaielda võimalikud stsenaariumid ja jõuda poliitilise konsensuseni, mis kestaks tunduvalt kauem kui üks koalitsioon. See nõuab koostööd koalitsiooni ja opositsiooni vahel, aga sellest ei tasu praegu unistagi.

Nii et vastus küsimusele, «miks see nii on?». Formaalselt probleemist räägiti ja sellega tegeleti, aga sisuliselt lahendusteni see meid ei viinud.

Mis saab?

Midagi positiivset sellest statistikast välja lugeda pole võimalik. Prognoos on sünge. Võib muidugi ilustada olukorda või pigistada silmad kinni, fakti eitamine pole aga lahendus. On vaja läbimõeldud visiooni, tunduvalt mahukamat kui meie «rohelisuse kavad» või igapäevased asendusteemad nagu «kastirattad». Seda tahet on näha ekspertide poolt, vajalikkust on tunda statistikast, poliitilisi kavatsusi ei taju.

Lihtne mõte: poliitik peab lähtuma ideest, et tema kaitseb põhiseadust koos selle preambuliga ja töötab välja meetmeid, mille abil luuakse keskkond. Ja kui perekonnad on selle keskkonna usku, siis tulevad ka lapsed. Teisisõnu, poliitik ei saa nõuda naistelt/peredelt lapsi, aga ta peab looma ja arendama kõiki tingimusi selleks, et mitte midagi ei segaks perekonna vabu valikuid laste saamisel.

Tõtt-öelda, kõik võimalikud analüüsid on tehtud, ka võimalikud lahendused on poliitilistes sahtlites olemas. Aga kas sellega tegeletakse? 101 hulgas ma korraldaksin suure küsitluse, mis on nende visioon ja mida nad kavatsevad teha täna, et ülehomne statistika näitaks kasvõi midagi lootusrikkamat. Homne statistika nii või naa enam rõõmu ei paku.