TOOMAS ALATALU ⟩ Kremli uus võimujaotus ja Putini visiit Hiina - mida need meile kõnelevad

Toomas Alatalu Foto: Mihkel Maripuu

• Pekingis tegi esimesena avalduse Xi Jinping, kes sõdadest mainis esimesena Gazas toimuvat.
• Venemaa kuulutab Taiwani Hiina osaks.
• Hiina teatab toetusest «Venemaa püüdlustele tagada oma territoriaalne terviklikkus.»

Nikolai Patruševi nõuniku koht on ikkagi tagandamine, mida vaevalt et kompenseerib tema poja Dmitri edutamine põllumajandusministrist asepeaministriks. On oodata, et riigi juhtimine läheb suuresti üle Moskva IT-meestele ja mänedžeridele, analüüsib politoloog Toomas Alatalu.

President Putini visiit ja sõnumid Pekingist on selja taga ja aeg on asju rahulikult vaagida. Kuna mõlemad liidrid kiitsid seda, kui kiirelt teine külla tuli, siis olgu meenutet, et Xi Jinping valiti 23. oktoobril 2022 esimesena tänase Hiina ajaloos kolmandat korda tagasi kompartei peasekretäriks, 10. märtsil 2023 ka riigipeaks ja 10 päeva hiljem oli ta Moskvas. Vladimir Putin andis viiendat korda presidendivande 7. mail ja 16. mail oli ta juba Pekingis. Ehk siis tal oli kiirem.

Aasias armastatakse numbreid ja pea kõik Hiinas Putiniga kohtunud kiitsid tema valimisvõidu tulemust, mis arvuna – üle 77 miljoni – on kindlasti suurem kui 2952 häält ehk kogu Hiina hiidparlament, kui too üksmeelselt valis Xi Jinpingi. Kordan – Aasias avaldavad muljet arvud.

Mis puutub Venemaa uude valitsusse, siis tasub märgata, et suuri lahkujaid oli kuus – energeetika-, põllumajanduse-, tööstuse-, transpordi-, spordi- ja kaitseminister. Kaks neist jäid kõrgseltskonda, ent mööngem – vahetusid ju kõik põhiministrid. Igal juhul tähendab see uut hingamist. Peaministriks on jätkuvalt Mihhail Mišustin, kes jaanuaris 2020 selle kohale nimetatuna omas juba siis õigust ise ministreid valida ja kordas sama praegugi.

Pealegi sai kaitseministriks, mille määramine kuulub presidendi kompetentsi, Mišustini mees ehk Andrei Beloussov, kelle Putin oli juba korra, kui peaminister koroonasse haigestus, määranud ajutiseks valitsusjuhiks. Uutest ministritest väärib tähelepanu tööstus- ja kaubandusminister Anton Alikhanov, kes 30-aastaselt määrati 2016. aastal Kaliningradi oblasti kuberneriks ja toodi sealt nüüd tagasi Moskvasse. Just mainit kolmik ja Mišustini kaalukus Putini otsuste tegemisel viitab Moskva võimuaparaadi positsioonide tugevnemisele.

Alikhanovi juured on pärit Abhaasia segaperekonnast, Mišustini isa, Valgevenest pärit Vladimir Moissejevits oli komsomoli keskkomitee liige, Beloussovi isa nimi Rem reedab, et oli tegu võimutruu perekonnaga. Torkas silma seegi, et Putin jõudis 15. mail kahel kohtumisel mainida, et Venemaa tänased sõjalised kulutused moodustavad 8 protsenti, kuid 1985.–1986. aastal olla need olnud 13 protsenti.

Teatavasti loetakse seda toonast ülejõu kulutamist NSV Liidu kokkuvarisemise peapõhjuseks ehk siis – vaadake, mis Putinil meeles mõlgub!

Tasub teada sedagi, et Šoigust sai julgeolekunõukogu sekretäri kõrval ka sõjatööstuse kompleksi komitee uus juht ja sõjaväeringkondade juhtidega kohtudes kinnitas Putin, et nii Beloussov kui Šoigu tegelesid oma eelmistes ametites droonide arendamisega. Ehk siis tegid koostööd, ja Putin lootis, et see jätkub.

Mis puutub Putini Piiteri-päevade kaastöölistesse, siis Nikolai Patruševi nõuniku koht on ikkagi tagandamine, mida vaevalt kompenseerib tema poja Dmitri edutamine põllumajandusministrist asepeaministriks. Seda ei taga ka Putini endise ihukaitsja Djumini, keda Putin isegi relvatööstust täis Tuula oblasti kubernerina vahel Aljošaks kutsus, Patrušev-vanema kõrvale Kremlisse toomine. Ehk siis on oodata, et riigi juhtimine läheb suuresti üle Moskva IT-meestele ja mänedžeridele.

Meeskond koos, põrutas Putin Pekingi

Kodus jõudis ta veel oma kindralitele öelda, et 2014. aastal alanud agressioon olla käinud prigranitsnaja polosa ehk siis piiriäärse ala pärast, kus venelastele liiga tehti. Ehk siis – ei kõlanud ei Novorossija ega ka russki gorod Odessa, kõlas midagi uut. Ajakirjanikud haarasid uuest terminist kinni ja Harbiinis (17.05) kinnitas Putin juba, et pole kavas Harkivit vallutada, kuid mida suuremad edasiliikumised polosal, seda suuremad eeldused rahu tegemiseks.

Pekingis tegi esimesena avalduse Xi Jinping, kes sõdadest mainis esimesena Gazas toimuvat, kus lahenduseks saab olla vaid kaks riiki. Tasub lisada, et 10 päeva tagasi kohtusid just Pekingis Hamasi ja Fatahhi juhid. Järgmisena Ukraina kriisi lahates ütles ta Hiina seisukoha (Pekingis allakirjutatud dokumendid on huvitavad selles mõttes, et seal on nii Hiina, Vene kui ka ühised seisukohad), milles kõlasid «otstarbekas vastastikune toetus», «kõigi maade territoriaalse terviklikkuse austamine» ja vajadus arvestada «mõistlikku huvitatust julgeoleku tagamisest».

Ehk siis muu kui Kremli jutt seaduslike huvide arvestamisest. Huvitav oli see, et järgnevalt sõna saanud Putin teatas, et arutab Ukraina küsimust eesseisnud kohtumisel kitsas ringis. Ehk siis midagi ei klappinud. Arutelu toimumist ta ka Harbiinis kinnitas, aga n-ö vahepealset seisu tuleb välja lugeda kahe liidri ühisavaldusest, mis oli n-ö varem valmis kirjutatud.

Ukraina ja tuumarelvad

Selle esimeses osas kuulutab Venemaa, et Taiwan on Hiina osa. Hiina aga teatab toetusest «Venemaa püüdlustele tagada oma territoriaalne terviklikkus?!»

Segadust külvab samuti järgnev tekst, kus lubatakse tagada Teise maailmasõja tulemuste muutumatus ja õiglane käsitlemine. Igal juhul eeldavat see «õiget ajaloo-alast kasvatust» (vene keeles pravilnoje istoricheskoje vospitanije) ja «maailmasõja ajaloo tõepärast interpreteeringut» (dostovernaja interpretacija). Võta nüüd kinni, mida sellega öeldi.

Ühisavalduse 2. osa kuulutab vastuseisu alles algavale protsessile – agressorriigi (mõistagi pole seal säärast sõna) varade külmutamine ja võimalik ülevõtmine on juba ette kuulutatud kõikvõimalike seaduste rikkumiseks. Saab öelda nii, et Toompeal polnud veel haamrilöök kõlanudki, kui Suure Hiina müüri taha varjunud Putin ja Xi Jinping Eesti sõnumile ei ütlesid.

Ukrainast räägitakse ühisavalduse 9. osas. Venemaa tunnustab positiivselt Hiina objektiivset ja eelarvamusteta hoiakut. Üheskoos arvatakse, et on vaja kõrvaldada konflikti algpõhjused ja järgida julgeoleku jagamatust, arvestades kõigi riikide seaduslikke huve ja muresid julgeoleku valdkonnas. Ehk siis kõlalt peaaegu traditsiooniline Moskva noot.

Harbiinis püüdsid Vene ajakirjanikud saada selgust Hiina minekus-mitteminekus Šveitsis toimuvale rahukonverentsile, ent tulutult.

Lõpetuseks seda, et antudki dokument kordas 3. jaanuaril 2022 tehtud viie tuumariigi avaldust sellest, et nad välistavad tuumarelva kasutamise. Teadupärast on see antud hetkest peale olnud kirjas kõigi suurte kahe- ja mitmepoolsetes avaldustes kui omamoodi julgeoleku tagatis maailma rahvastele – oleme küll tülis, aga lubame mitte kasutada tuumamalakat.