K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vastukaja

Vastukaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Pensionärid – raisakotkad?

Psühholoog Mart Laisk kirjutas 4. veebruari Postimehes: «Iga pensionär, selle asemel et hingevaakuva riigieelarve juures raisakotkana saaki oodata, saab anda oma panuse sellega, et ei lähe tänavale märatsema, kui selgub, et tema pension ... niipea ei tõusegi.» («Kriisimaks – päästerõngas uppuvale riigile?») Rasked sõnad.

Meie riigieelarve olukord on küll murettekitav, kuid hingevaakumisega ei ole siiski tegemist. Muidugi lootsid pensionärid, et seadusega määratud 14-protsendine pensionitõus saab teoks. Muidugi on nad praegu pettunud, sest lubatud lisaraha oleks olnud hädavajalik korvamaks inflatsiooni võetut. Teiselt poolt on aga ka rahulolematuid, et pensione üldse suurendati. Nende arvates oleks tulnud ka pensione vähendada, st kärpima pidanuks solidaarselt.

Mulle tundub, et meie äärmiselt kihistunud ühiskonnas, kus palkade ja pensionide suhe on mitmekümnekordne, ei ole selles küsimuses üldse õige rääkida solidaarsusest. Vähendades mõnekümne tuhande kroonist palka kümme protsenti, ei taba see palgasaajat raskelt, ta jätab mõne meeldiva asja lihtsalt ostmata.

Keskmise pensioni (4560 krooni) saaja vireleb edasi. Aga meil on ligi 4000 pensionäri, kelle pension on väiksem kui 3000 krooni. Need inimesed on juba seni pidanud läbi ajama korraliku toidu ja paljude vajalike ravimiteta. Pensioni vähendamine seaks küsimuse alla juba nende ellujäämise. Lubatud viieprotsendine pensionitõus võimaldab neil nüüd osta natuke rohkem leiba ja kartuleid ning võib-olla ka mõne hädavajaliku arstirohu.

Kuid olgem ausad – samuti kui on alla keskmise pensioniga pensionäre, on ka neid, kelle pension on keskmisest suurem, mõnel isegi tunduvalt, kui silmas pidada eripensione. Nii mõnedki neist on öelnud, et nad saaksid hakkama väiksema pensioniga. Siit järeldub, et ka pensionide muutmine peaks toimuma diferentseeritult.

Nagu arvata võis, tekitas eelarvekärbete teatavaks tegemine tohutult erinevaid arvamusi, mida saab lugeda trükiajakirjandusest, kuid kõige rohkem internetist. Seal on neid arvamusi, nagu öeldakse, seinast seina. On asjalikult tarku, on sisutuid ja lausa rumalaid.

On näha, et mõne inimese hinge ei mahu kuidagi see, et pensionid natuke suurenesid. Laskutakse solvamiseni ja lausa häbematuseni. Kuid eelnimetatud psühholoog, kes tituleerib pensionäre raisakotkasteks, ületab aga igasugused eetilised ja moraalsed piirid. Huvitav, kuidas see mees käitub oma ema ja isaga.

Arvo Einre, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu aseesimees

Mart Laiski vastus
Oma viimases Postimehes avaldatud kirjutises, mis kandis pealkirja «Kriisimaks – päästerõngas uppuvale riigile?» kasutasin lauset: «Iga pensionär, selle asemel et raisakotkana hingevaakuva riigieelarve juures saaki oodata, ... jne.»
Pean tunnistama, et nimetatud lause tabab liialt pensionäre ja jätab viitamata tegelikele süüdlastele – tuntud populistidest poliitikutele.
Palun vabandust nende pensionäride käest, kes ei lase poliitikutel endas üles kütta ahnust ja kadedust ja keda minu lause ülekohtuselt solvas.
Usun, et pensionäride seas on vähemalt sama palju riigimehelikke mõtlejaid, kui seda on töötava rahva seas.
Mart Laisk

Tagasi üles