Alates sellest aastast «Eurolaulu»-nimelist saadet enam ETV kavast ei leia. Selle asemel on Eesti Rahvusringhääling ellu kutsunud uue konkursi «Eesti laul». Neil kahel lauluvõistlusel on kaks põhimõttelist erinevust.
Mart Normet: mis vahe on «Eesti laulul» ja «Eurolaulul»?
/nginx/o/2022/03/18/14433244t1h68e1.jpg)
10. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks, «Eurolaul» oli selgelt seotud Eurovisiooniga. Kogu triangel käis selle nimel, et suurel eurolaval võimalikult kõrge koht saada. Ehk lühidalt: «Eurolaul» oli väljapoole suunatud üritus.
Vastupidiselt «Eesti laulule», mille keskmeks on Eesti: Eesti muusika ja Eesti publik. Tõsi, ka «Eesti laulu» võitja lunastab endale pääsme Eurovisioonile. Aga seda vaid põhjusel, et eurolavalt saadav kogemus on igale artistile kirjeldamatult oluline ning võimas. Kohe, kui tekib peaauhinna osas parem idee, kaalume seda kindlasti.
Miks? Seepärast, et Eurovisioon ei ole muusikaüritus. See on riikidevaheline klounaad. Eurovisioonil kõlav muusika ei käi absoluutselt sama jalga nende lugudega, mida kuuleme raadiost, mis jõuavad edetabelitesse, meie pleieritesse, meie levimuusika ajalukku. Kui suurt tähelepanu pälvivad võidulaulud välja arvata, on ülejäänud eurolood enamasti ajaloolise väärtuseta muusikalised väärnähtused. Milleks neid siis juurde toota?
Siit ka teine põhimõtteline «Eurolaulu» ja «Eesti laulu» erinevus. Konkursi «Eesti laul» rõhk on muusikal, mitte tsirkusel, jäätantsul, klaverikeppimisel ega muul säärasel. «Eesti laul» soosib artistide omanäolisust ning loomingulist vabadust. Eurokonservide asemel loodame «Eesti laulu» eelvoorudes kohata aina enam isikupärast ja põnevat popmuusikat. Kuna käesolev aasta on üleminekuaasta, ei erine mitmed tänavused palad eurolauludest. Seda täiesti mõistetaval põhjusel – kuna auhinnaks on pilet eurolavale, on see osale artistidele ka peamine eesmärk. Samas on «Eesti laulu» esimese aasta saak juba märksa mitmetahulisem kui «Eurolaulu» ajal.
Uue laulukonkursi kohta käivad kiruvad kommentaarid võiks kokku võtta lausesse: «Purga on valinud välja eriti jubedad kümme laulu, millest ühelgi pole Moskvas šanssi.»
Selles mõttekäigus on üks suur faktiviga ning üks põhimõtteline viga. Põhimõtteline viga seisneb selles, et parimat «Eesti laulu» ei saagi niimoodi valida, et närviliselt kaaluda, mida võiksid sellest arvata norralased ja mida hispaanlased. Pole mõtet loomingut konstrueerituks ega skisofreeniliseks ajada.
Usaldame oma maitset ja oleme selle üle uhked. Mida annab meie enesehinnangule näiteks bulgaarlaste ja türklaste ees pugemine?
Järjestikuste kaotuste trauma meie hinges on ikka nii suur, et ka uue laulukonkursi loogikast ega vajalikkusest ei taheta aru saada. Kusjuures selles olen ma täiesti veendunud, et kui meil kodus kõik klapib – lauluvõistluses on hea energia ja uued ideed sees –, küll siis meie artistid ka piiri taga läbi löövad. Isegi Eurovisioonil! Seevastu kõige väiksem võimalus silma paista on teiste halba maitset kopeerides.
Levinud faktiviga seisneb aga selles, nagu oleks «Eesti laulu» produtsent Heidy Purga žürii töös osalenud. 110st esitatud loost valis kümme paremat välja tasakaalustatud ja kriitiline kolleegium, kuhu kuulusid MTV, Elmari, Raadio 2 ja Sky Plusi esindajad, lisaks heliloojad, muusikakriitikud, teleprofid ja kontserdikorraldajad. Ehk inimesed, kes otseses mõttes elavad muusika sees (ja kujundavad igapäevaselt meie muusikalist maitset!).
Otsustamisprotsess oli läbipaistev ja demokraatlik ning finaali pääsesid tõepoolest kümme selle hetke kõige paremat laulu. Kui suudate paremini, siis järgmisel aastal olete teretulnud – kõik värsked ja iseloomuga palad on palavalt oodatud. Seni aga elame kaasa kümnele tänavusele finalistile. Parim Eesti laul selgub kuu aja pärast, 7. märtsil.