JUHTKIRI ⟩ Mõrvari kurb elu

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Mai on olnud ohtlik kuu avaliku elu tegelastele.
• Vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs.
• Atentaat on mõttetu ja loob üksnes märtreid.

Mai on olnud ajalooliselt ohtlik kuu Euroopa poliitikutele ja avaliku elu tegelastele. 7. mail 2002 tappis keskkonnaaktivist Hollandi poliitiku Pim Fortuyni, 13. mail 1981 tabas Mehmet Ali Ağca kuul paavst Johannes Paulus II. 1978. aastal röövisid Punaste Brigaadide terroristid Itaalia ekspeaministri Aldo Moro ja mõrvasid ta sümboolsel päeval, 9. mail. Nüüd on lisandunud nimekirja Slovakkia peaminister Robert Fico tapmiskatse.

Ehkki poliitiliste mõrvu on olnud minevikus nii siin- kui ka sealpool lompi märkimisväärselt palju, ei ole võte Euroopas viimase saja aasta jooksul enam väga levinud. Kurval kombel on lõivu pidanud maksma meie naabrid rootslased – 1986. aastal lasti maha peaminister Olof Palme ning 2003. aastal pussitati surnuks välisminister Anna Lindh. Ning tõenäoliselt teatakse ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamist Sarajevos, millest sai Esimese maailmasõja ajend.

Tapjaiks on olnud nii hääli kuulvad hullud kui täiemõistuslikud isikud, kes on soovinud poliitilist olukorda meelepärases suunas mudida. Suurpäraselt portreteerib niisugust sündmuste anatoomiat Steven Kingi samanimelisel romaanil tuginev film «Surmatsoon» Christopher Walkeniga peaosas. Koomast ärganud peategelane Johnny on hakanud nägema nägemusi. Kohtudes senatisse kandideeriva Greg Stillsoniga nägi ta tulevikku, kus Stillsonist on saanud president, kes alustab NSVLiga tuumasõda.

Mõrvade mõttetus seisneb selles, et ehkki ajaloos esineb suuri isiksusi, on ajalugu isiksustest veelgi suurem.

Johnny küsib oma neuroloogilt, Dr. Weizakilt, kas ta oleks tapnud Adolf Hitleri, kui oleks näinud tulevikku ning tal oleks avanenud atentaadiks võimalus. Igal juhul, vastab Weizak. Keda huvitab edasine, vaadaku juba filmist.

Mõrvarite kurb elu seisneb selles, et ehkki ajaloos esineb suuri isiksusi, on ajalugu isiksustest veelgi suurem. Lincolni tapmine ei päästnud USAs orjandust. Pim Fortuyni asemel kerkis Hollandis esile Geert Wilders, kes võitis valimised. Olof Palme atentaat ei vääranud vasakpoolsete võimu Rootsis. Ja – mis on küll spekulatsioon – Hitleri tapmine 1939. aastal Müncheni Bürgerbräukelleris poleks ära hoidnud Teist maailmasõda, sest Hitler kehastas omas ajas üksnes rahvuslikku soovi maha pesta Versailles’ rahu alandust. Hitleri asemel oleks tulnud keegi teine, kasvõi Reinhard Heydrich või Heinrich Himmler.

Seega võib nõustuda Isaac Asimoviga, kelle ilukirjanduslik tegelane ütleb järgmist: «Vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs». Ükski massimõrvar pole pääsenud karmast ning ükski revolutsioon pole jäänud pooleli pärast Marat’ tapmist. Seega, meetodina on atentaat üsna mõttetu ja loob üksnes märtreid, kelle järgijad jätkavad üritust.

Teame, et Slovakkia ühiskond on polariseerunud pärast ajakirjaniku Jan Kuciaki ja tema elukaalase tapmist 2018. aastal, mis päädis siis Fico tagasiastumisega. Sellises kirglikus olukorras on oluline säilitada selget mõistust – mis on eestlastele loomuomane käitumisviis.