JUHTKIRI ⟩ Rasked õppetunnid

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Gruusia parlament on äsja vastu võtnud nn välismõju seaduse.
• Kuumaverelised grusiinid on tulnud tuhandete kaupa tänavatele ning protestivad seaduse vastu.
• Meie kohus on välja öelda, mida peame Gruusias toimuva osas õigeks ja mida mitte.

Kolmapäeval olid Baltimaade ja Islandi välisministrid Gruusias, kus nad kohtusid muuhulgas sealse parlamendi spiikri Šalva Papuašviliga. Selle kohta, mida seal räägiti või kokku lepiti, on hiljem kuulda olnud vastakaid kommentaare.

Gruusia infoagentuur Interpressnews osundas Papuašvili sõnu, et kohtumisel olevat kõik olnud nõus, et Gruusia tegi õigesti, kui ei kehtestanud Venemaale sanktsioone ega vabastanud türmist ekspresident Saakašvilit.

«Me ei ole mitte milleski sellises kokku leppinud,» kirjutas Eesti välisminister Margus Tsahkna sotsiaalmeediavõrgustikus X ja lisas: «Minu sõnum on vastupidine: Gruusia ei liigu õiges suunas.»

Gruusia parlament on äsja vastu võtnud nn välismõju seaduse, mille järgi kuulutatakse välisagentideks kõik need ühendused, mis saavad rohkem kui 20 protsenti oma rahastusest välismaalt. Teatavasti on Venemaa kehtestanud samasuguse seaduse, mille abil represseerida kodanikuühiskonda ja kultuuritegelasi.

Gruusial tuleb otsustada, kas ta soovib kuuluda läände või vajuda Venemaa hõlma alla koos autoritarismi ilmingutega.

Kuumaverelised grusiinid on tulnud tuhandete kaupa pealinna tänavatele ning protestivad seaduse vastu. Gruusia president Salome Zurabišvili on lubanud panna seadusele veto. Peagi näeme, kas protestijad näevad pisargaasi ja saavad maitsta kumminuia. Pole küll tavapärane, kui poliitikat tehakse tänavail, kuid samas pole protestijate peksmine ühele lääne demokraatlikku kultuuriruumi ihkavale riigile sobilik.

Aga kas Gruusia ihkab läände? Jätkuvalt on õhus küsimus, mida Postimees küsis ka 2. mai juhtkirjas: Gruusial tuleb otsustada, kas ta soovib kuuluda läände ja olla seega demokraatlik riik või vajuda Venemaa hõlma alla koos autoritarismi ilmingutega.

Sarnases olukorras kõõlus aastaid ida ja lääne vahel Ukraina. Praeguseks pole mingit kahtlust, millise tee on Ukraina valinud, ning ukrainlased pigem hukkuvad vabaduse eest, kui soovivad tagasi Venemaa imperialistlikku maailma. Venemaa oma aastatepikkuse terroriga ning sekkumisega Ukraina siseasjadesse on teinud ukrainlastele selle valiku väga lihtsaks ja loomulikuks.

Ilmselge, et paljud grusiinid soovivad praegu riigi liikumist läände. Kindlasti ei meeldi need arengud Venemaale, kes sõjalise sekkumise asemel eelistab Gruusias siiani varjatumaid meetodeid. Loodetavasti näeme sealsetes murettekitavates arengutes üksnes ajutisi tagasilööke demokraatliku arengu teel. See pole lihtne tee ning peame olema tänulikud, et meil endil on läinud sellega seni suhteliselt hästi – oleme ära teinud oma kodutöö, kuid meil on olnud ka õnne.

Eesti Vabariik, kellel on 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõjast alates olnud Gruusias hea maine, saab jagada oma kogemusi sellel teel. Kas grusiinid õpivad või mitte, on nende valik; meist poleks õige sekkuda sealsetesse siseasjadesse, kuid meie kohus on välja öelda, mida peame õigeks ja mida mitte. Näiteks: opositsioonipoliitikute koht ei ole vanglas, poliitilisi oponente pole kena peksta.