Raul Eamets ⟩ Euroopa päästab maailma, Eesti päästab Euroopat

Raul Eamets Foto: Tairo Lutter

• Kui palju suudab Euroopa Liit maailma päästa?
• Eesti üritab rohepöördega olla Euroopa esirinnas.
• Eesti pole andnud palju riigiabi.

Eesti toetab oma majandust palju vähem kui tema Euroopa partnerid, kuid see ongi poliitiliste valikute küsimus, ütleb Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Euroopa Liit on võtnud globaalse juhtrolli keskkonnateemadel ning seadnud endale väga ambitsioonikad eesmärgid. Rohepöörde läbiviimiseks on eraldatud märkimisväärsed rahasummad ning Brüsselist tuleb pidevalt uusi regulatsioone.

Mõtlemise koht on, kas ja kui suures ulatuses suudab Euroopa maailma päästa ja kui nakkav on see tegevus teistele maailma riikidele. Probleeme tekitab see, et ülemäärane regulatsioon, mis ei puuduta üksnes keskkonnakaitset, vaid ka muid valdkondi, vähendab ELi majanduse konkurentsivõimet. Suureneb mahajäämus USA majandusest ning Aasia riigid, eriti Hiina ja ka India, tõusevad kiiresti ja on ainult aja küsimus, millal Hiina ja pärast teda ka India omandavad maailma majanduses juhtpositsiooni.

Ka Eesti üritab olla Euroopas eesrinnas. Äsja avalikustatud kliimaseaduse ideede tutvustamisel kõlasid mõtted, et Eesti täidab kliimaeesmärke pigem ennaktempos. Seoses sellega meenub loosung «viie aasta plaan nelja aastaga». Kõik see on juba kunagi olnud. Ajakirjandusest lugesime arvamust, et tegelikult pole selles midagi hullu, kui Eesti ettevõtted liigutavad oma investeeringud ja tulevase tootmise Lätti. Meil on Euroopa Liidus kaupade ja kapitali vaba liikumine. Lätti-minek puudutab eelkõige ettevõtteid, kes on seotud puidutööstusega. Viimane otsus selles valdkonnas: Warmeston otsustas Lätti investeerida. Ettevõtte juhi Mait Kauba sõnul on põhjuseks Eestis valitsev ebamäärasus metsanduse ning raiemahtude tuleviku pärast.

Kõik see on poliitiliste valikute koht, kui palju me hoolime oma riigi maast ja rahvast ning kui palju ja kõrgel soovime hoida ELi sinist lippu.

Väidetakse, et kapitalil ei ole rahvust, aga tegelikult ikka on. Kui mingi tehas tehakse Lätti, liiguvad sinna ka maksud ja see mõjutab otseselt Eesti riigi eelarve tulude poolt. Tartumaale ei rajatud puidukeemiatehast, mistõttu läheb jätkuvalt päris suur osa raiutavast metsast otse ahju. On ju tore, et muretseme Läti inimeste hõive, Läti majanduse ekspordivõimekuse ning maksude pärast. Kui kõik ELi liikmesriigid nii teeksid, siis elaksime win-win-maailmas. Tegelikkuses toimub halastamatu võistlus välisinvesteeringute meelitamiseks riiki ning kui Eesti selle ralliga kaasa ei lähe, siis kannatavad lõpuks meie majandus ja meie enda inimesed. Nii nagu Euroopa Liit üksi ei suuda peatada maailma kliimasoojenemist, ei suuda ka Eesti üksi päästa kapitali ja kaupade vaba liikumise printsiipi Euroopa Liidus. Reaalsuses oleme näinud, kuidas alates koroonakriisist on Euroopa liikmesriikides suurenenud riigiabi oma riigi ettevõtetele ning kuidas on kasutatud erinevaid meetmeid välisinvesteeringute riiki meelitamiseks, sealhulgas rohetoetusi (sisuliselt subsideeritakse kodumaist tootmist), laenugarantiisid, eksporditoetusi jne. Vabast ja võrdsest konkurentsist on asi ikka väga kaugel.

Mõned arvud eeltoodud väidete illustreerimiseks. Riigiabi statistikat kajastab ELi portaal Scoreboard State Aid. Paraku on seal viimased andmed 2022. aasta kohta. Vaadates ajavahemikku 2020–2022, on Eesti pingerea lõpus, eelviimasel kohal (pärast Küprost), andes riigiabi erasektorile 1,24 mld eurot. Meist väiksematel riikidel Maltal ja Luksemburgil on vastavad näitajad 1,44 ja 1,82 mld eurot. Küpros kulutas 1,01 mld eurot, Läti 1,82 ja Leedu 2,66 mld. Võrreldes meie riigiabi summasid Leedu ja Lätiga, moodustas meie osa Leedu abist 46,6 protsenti ja Läti abist 68 protsenti. Kui Leedu SKT võrdluses on proportsioonid pea õiged, siis võrdluses Lätiga tasub meelde tuletada, et meie nominaalne SKT moodustab 92,5 protsenti Läti SKTst. Küprose majandus on umbes kolmveerand Eesti majandusest ja Malta majandus pool Eesti majandusest, samal ajal kui Luksemburgi SKT on üle kahe korra suurem kui Eesti SKT.

Lihtsamalt öeldes näitavad need arvud, et teised riigid (v.a Luksemburg) toetavad oma kodumaist majandust proportsionaalselt rohkem kui Eesti. Kõik see on poliitiliste valikute koht, kui palju me hoolime oma riigi maast ja rahvast ning kui palju ja kõrgel soovime hoida ELi sinist lippu. Erinevate huvide vahel võiks valitseda mõistlik tasakaal.