Arnold Rutto ⟩ Tänase Venemaa mõistmiseks tuleb vaadata ajaloolisi julmusi

Arnold Rutto Foto: Erakogu

• Sõda Kaukaasia rahvastega kestis üle saja aasta.
• Venemaa ideoloogia taga pole midagi.

Venemaa leiab alati ettekäände laiendada oma mõjuvõimu ja jätkata koloniaalpoliitikat, kirjutab Abhaasias sündinud eestlane Arnold Rutto.

Karistamatud kuriteod ehk Kaukaasia rahvuste genotsiid

160 aastat tagasi, 21. mail 1864 lõppes Kaukaasia sõda. Sõja lõpp ei tähenda alati rahu ja normaalsuse taastumist, nagu seda eeldaks ja loodaks. Ka meie siin, Eestimaal, teame seda oma ajaloost liiga hästi. Kaukaasia rahvaste jaoks oli sõja lõpp pigem lõpmatu õuduse algus või selle jätk, kuid seda siis võõrsil, mitte koduste Kaukaasia mägede vahel.

Selleks et mõista tänast Venemaa käitumist nii tema enda sisemaal, teda ümbritsevates maades, riikides kui ka piirkondades, peaks vaatama Venemaa ajaloolist käitumist. Lähme 160 aastat ajaloos tagasi, kui lõppes Kaukaasia sõda. See sõda kestis üle saja aasta Kaukaasia rahvaste ja Tsaari-Venemaa vahel. Esimesed kaitsesid oma maad ja oma lähedaste elu, teised, peamiselt kasakad, aga võitlesid tsarismi ja uute maade ehk siis imperialismi eest.

Arnold Rutto on sündinud Abhaasias neljanda põlvkonna väliseestlasena. Tema emapoolsed esivanemad rändasid Eestist välja 1868. aastal. Keerulistest oludest hoolimata on Ruttode pere suutnud säilitada sideme Eestiga ning hoida kaugel Kaukaasias eesti keelt ja kultuuri. Aastatel 1992–1993 elasid Arnold ja tema pere Abhaasias üle Gruusia-Abhaasia sõja. Arnold tuli Eestisse õppima 2006. aastal, sest peale on ta elanud ja töötanud Eestis. Ta tegeleb Abhaasia eestlaste küsimustega ja korraldab Abhaasias eesti kultuuriüritusi, suheldes aktiivselt väliseesti kogukondadega.

Tolleaegse ideoloogia võiks võtta kokku keiser Aleksander II seisukohaga «Vaenulike mägilaste väljaajamiseks viljakatelt maa-aladelt, et need asustada igaveseks Venemaa kristlastega».

Tänapäeval üritab Venemaa endiselt «päästa» oma rahvuskaaslasi ühe või teise «režiimi» käest, olgu siis ettekäändeks toodud rahvuskaaslased Vene Föderatsiooni kodanikud või endised Nõukogude Liidu kodanikud, Vene Föderatsiooni enda huviorbiit või mõni muu kaudselt seostatav asjaolu. Põhjust laiendada oma mõjuvõimu ja jätkata koloniaalpoliitikat leitakse alati.

(Tagasi Kaukaasia juurde)

Sõjaväelise karjääri tegemises üritatakse ikka olla tublid ja eriti meelepärased tsaarile ehk siis batjuškale (eesti keeles: isandale): võiks eeldada, et see tuleneb patriarhaalse ühiskonna või kogukonna mudelist. Ega Nõukogude Liidu massilised mõrvad, olgu sihtmärkideks siis kas Krimmi tatarlased, ukrainlased, Läti, Leedu või Eesti rahvad, kelle suhtes pandi toime inimvastaseid ning aegumatud kuritegusid. Sama toimus ka Kaukaasias Vene tsaari ajal.

Kaukaasia rahvaste hävitamisega mindi liiga ogaraks. Kuigi keiser Aleksander II käskis Kaukaasia rahvuseid pigem välja saata: fakt, mida tuntakse Kaukaasias migratsionismi ehk moslemikogukondade suunatud massilise ja sihipärase ning sageli sunniviisilise ümberpaigutamisega neist riikidest, kus moslemid on usuvähemus. Kuigi Kaukaasias polnud nad vähemuses, hoopis vastupidi, aga see saigi kaukaaslaste jaoks määravamaks. Siis üritasid Kaukaasia Vene valitsejad olla meelepärased oma isandale ja viisid läbi julmi ja halastamatuid tapatalguid, mille tulemusena vähenes paljude Kaukaasia rahvuste arv.

Sõjaväelise karjääri tegemises üritatakse ikka olla tublid ja eriti meelepärased tsaarile ehk siis batjuškale (eesti keeles: isandale).

Väga mitmed rahvad said selle käigus täielikult ära hävitatud, nagu näiteks tšebsini adõgeed. Ohvrite osakaal paljude rahvuste puhul lähenes pea saja protsendini. Liiga sageli on genotsiidi läbiviijate nimed siiani au sees, nende nimelised on tänavad ja väljakud nii Venemaal kui ka teistes endistes Nõukogude Liidu Kaukaasia osades.

Ajal, kui mõisteti Nõukogude Liidus endas hukka tsarismi kuritegusid, tehti seda osaliselt ja valikuliselt. Liiga paljusid massirepresseerimisi ja genotsiide ei mõistetud hukka ega tehtud midagi, et kergendada nende tegude ohvrite ja järglaste elusid, pigem vastupidi. Siiani on Venemaa arhiivides salastatud keiser Aleksander II dokumendid. Mida kardetakse nende avalikustamisega? Vastus sellele küsimusele jääb vist saamata ka selle sajandi inimestele.

Nõukogude võimu ajal sooritatud massimõrvad on siiani karistamata. Endised liiduvabariigid üritavad uurida oma rahvaste saatusi, keda deporteeriti Venemaa või Kasahstani avarustesse, aga see võimalus on tänase Vene režiimi poolt miinimumi viidud. Abhaasia ja Gruusia ajaloolaste koostöös on avaldatud esimese Abhaasia läbiviidud Nõukogude repressioonide ohvrite nimekirjad. Möödunud on tänaseks 80 aastat ning täna ei ole võimalik karistada julma kuriteo teostajad ega andestust paluda ohvritelt. Nõukogude Liidu õigusjärgse riigina ei mõisteta Venemaal hukka mõrtsukaid ja riigijuhte, pigem vastupidi, muudetakse nende auks isegi korraks linna nimed ning avatakse uuesti mälestusmärke ehk siis otseselt õigustatakse toimunud massimõrvu ja genotsiidi.

Mõistmiseks, et Vene Föderatsiooni «suurte sõnade» ja ideoloogia taga pole midagi, on palju näiteid, kas või see, et tsaari soov oli asustada Kaukaasia kristlastega. Kaukaasias elasid ka kristlased, aga kuna nad olid Kaukaasia rahvustest, siis ei sobinud nad tollaegsele režiimile, kes neid maalt välja saatis.

Siiani on Venemaa arhiivides salastatud keiser Aleksander II dokumendid.

Paljude Kaukaasia rahvuste saatus oli traagiline, sest need, keda kohapeal ei mõrvatud, hukkusid merel, üritades liikuda Türki, kes kutsus oma usuvendi enda juurde. Need, kes kohale jõudsid, pidid taluma alandusi ja orja staatust. Paljud surid haiguste ja nälja tagajärjel. Isegi see, kui Venemaa Kaukaasia valitseja raporteeris, et rahvused olid välja saadetud, ei tähendanud, et nad ellu jäid.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lootsid Kaukaasia rahvad leevendust oma olukorrale. Loodeti, et lõpuks ometi saavad nad oma keeles õppida ja hoida oma kultuuriruumi. Ometi teatakse Kaukaasias, et Venemaad ei tohi usaldada.

Sajandite vältel kestnud ajalooline karistamatus on see, mis peegeldab tänast Venemaa ühiskonna hoiakut ja julgustab inimesi tapma – nii lapsi, naisi kui ka vanureid nagu seda tehakse täna Ukrainas. Tegemist on tavapärase Vene Föderatsiooni retsidiivse käitumisega.

Kaukaasia rahvuste kohta öeldakse tihti, et nad on uhked ja see võib tõesti nii olla, aga see on see, mida nendelt ei suutnud ära võtta tsaari-Venemaa, tema järglane Nõukogude Liit ega ka tänane Vene Föderatsioon. «Sa võid olla ori, aga uhke oma esivanemate ja oma rahva päritolu üle» on võitlus, millega täna Venemaa võitleb, kui keelab Sotšis tähistada Kaukaasia sõja lõpu aastapäeva, mälestada hukatuid ja represseerituid.

Praegune võim takistab igati kõiki võimalikke kontakte Lähis-Idas elavate kaukaaslaste vahel, tembeldades neid terroristideks ja sildistades neid ohuna põhiseaduslikule korrale. Täna karistatakse Kaukaasia rahvuseid, mitte selle pärast, mida nad teevad, vaid ainult nende eksistentsi tõttu. Kas need keiser Aleksander II ajast salastatud dokumendid ei anna riigivõimule rahulikku ööund magada või kardetakse järeltulijate kättemaksu…

Kui kuriteod ei saa karistatud, siis muutuvad kuriteod normiks.