JUHTKIRI ⟩ Ühest päevast on vähe

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Emad ei saa olla vaid statistiline näitaja.
• Hoiakute muutumine ühiskonnas nõuab aega.
• Emadepäev on muutunud Eestis normaalsuseks.

​Juba laulva revolutsiooni ajast uuesti alguse saanud emadepäeva tähistamine on muutunud Eestis normaalsuseks, kuid emarolli väärtustamisega pole sugugi kõik korras. Osalt seletab emarolli ebapiisav väärtustamine ka Eestis jätkuvat madalat sündimust.

Nõukogude võim lõpetas 1940. aastal emadepäeva tähistamise, kuid 1988. aastal, seega juba enne taasiseseisvumist hakati seda uuesti tähistama. Ning laulev revolutsioon tõi endaga kaasa ka beebibuumi.

Nüüdseks on aga beebibuum läbi, lapsi sünnib igal aastal varasemast vähem ja paljud löövad häirekella, sest eesti rahva kestlikkus on sattunud löögi alla. Mis saab eestlastest ja eestlusest näiteks poole sajandi pärast, on õigustatud küsimus.

Ühe seletuse toimuvale on pakkunud majandusanalüütik Heido Vitsur, nentides, et me ei suuda näha tervikpilti: «…oleme pidevalt mures kolmandat aastat kestva majanduse paariprotsendilise languse pärast, aga samal ajal ei ole fakt, et eestlaste rahvaarv on juba kolmandat aastakümmet languses, millest väljatulek on äärmiselt raske ja kulukas, meid ärgitanud tõstma sündimuse teemat lahendamist vajavate probleemide hulka. Ei riigikogus, ei valitsuses ega ka avalikkuses.» (PM, 19.04)

Probleemi teine tahk on asjaolu, et sündimuse langust nähakse meil peaasjalikult statistilise näitajana. Ometi on sündimuse taga emad. Ja isad. Ehk perekond.

Sündimusega käib kaasas selline nähtus nagu sünnitamine. Sealt edasi laste kasvatamine kodanikeks. Ja siin astuvad mängu just emad, sest nemad on need, kes peavad langetama otsuse sünnitada ja sealt edasi lapsi kasvatada. Lapsed – eriti varajases eas – nõuavad 24/7 tähelepanu, unetuid öid ja ohverdusi senise eluviisi arvelt.

Emadepäev on muutunud Eestis küll normaalsuseks, kuid normaalsuseks pole muutunud emade rolli väärtustamine.

On ilmne, et kõik potentsiaalsed emad pole selleks valmis. Sest nende roll on midagi enamat kui statistilise näitaja parandamine. Emadepäev on muutunud Eestis küll normaalsuseks, kuid normaalsuseks pole muutunud emade rolli väärtustamine. Rohkemate laste sünnitamist nähakse kui eesti rahva päästmist, aga päästja rollis vähem emasid. Lapsed ei sünni inkubaatoris, vaid üksnes siis, kui emad saavad tunda end tuleviku suhtes kindlalt. Loomulikult varjutavad tulevikku välised tegurid, nagu Ukraina sõda, kuid ka meie riigis on emade rolli väärtustamisel pikk tee käia.

Kui ühiskond koos sinna kuuluvate ettevõtjate ja ametnikega on juba harjunud sellega, et kaitseväe õppekogunemistele kutsumine on rutiin ja töövõtjad ei kasuta neid kogunemisi viilimiseks, siis emade puhul midagi samalaadset veel ei ole. Hoiakute muutumine ühiskonnas võtab aega, aga just seda viimast pole meile palju alles jäänud.

Sündimuse suurendamist ja ema rolli väärtustamist ei saa võtta ka mingisuguse Ida-Euroopa natsionalistliku poliitika ilminguna – väljendas ju hiljuti Prantsusmaa madala sündimuse pärast muret ka sealne president Emmanuel Macron. Aga Eesti emade rolli väärtustamine peab muidugi välja kasvama Eestist enesest. Postimees soovib kõigile toredat emadepäeva.