Narvast räägitakse Eesti avalikkuses peamiselt siis, kui seal toimub midagi, mis mõjub ähvardavalt meie riiklusele ja eestlaste rahvuslikele põhiväärtustele.
Nii juhtus 1993. aastal, kui seal püüti korraldada ebaseaduslikku autonoomiareferendumit, ja 2022. aastal, kui jõekaldalt viidi ära vana tank, ning ka tänavu märtsis, kui Narva linnavolinikest muuseumi nõukogu liikmed ähvardasid näituse «Narva 1944» korraldanud muusemi juhti Maria Smorževskihh-Smirnovat.
Kahe kuu jooksul on lossi ees pargiteele püstitatud stendidele paigutatud näitust käinud vaatamas tuhanded narvalased ning paljudele võib see olla lausa esimene kord, kui ollakse silmitsi infoga, piltide ja seletavate tekstidega ühest teisest Narvast. Sellest, mida enam ei ole. Narvalasest meistrimehe Fjodor Šantšõni tehtud Narva vanalinna makett on juba paarkümmend aastat valmis, ent muuseumi kunstigaleriisse, kus see on senistest asukohtadest paremini vaadeldav, jõudis alles aasta tagasi. Kuigi kaugemalt tulnud huviliste jaoks põnev, pole narvalased ise seni oma linna tegeliku ajaloo vastu huvi tundnud.