On mõneti paratamatu, et ühiskonda vapustanud raskete kuritegude järel tõuseb päevakorda surmanuhtluse teema. Hoolimata kuulumisest õigusruumi, kus sel, riiklikuks tapmiseks nimetatud karistusviisil üldreeglina kohta ei ole, on ometi sellesama demokraatliku õigusruumi omadus, et erinevad arvamused uuesti kõne alla jõuavad.


Kuid jättes kõrvale ratsionaalsed argumendid ühe või teise seisukoha toetuseks – näiteks, kas surmanuhtlus oleks ühiskonnale majanduslikult kasulikum või kas see vähendab raskete kuritegude arvu –, tuleks vaadata asjale laiemalt, üldinimlikult ning küsida, mida teeb ühe ühiskonnaga see, kui surmanuhtlus on lubatud.

Tänase Postimehe arvamuskülgedel on kaks just sellest perspektiivist lähtuvat teemakäsitlust, mis püüavad analüüsida surmanuhtluse teemat mitte selle tagajärgede kaudu kurjategijatele, vaid karistajatele – ühiskonnale.

Neist arvamusavaldustest leiame kaks üsna vastandlikku visiooni. Kirjanik Berk Vaher leiab, et soov raskeid kuritegusid surmanuhtlusega karistada on loomulik reaktsioon ja selle allasurumine avaldab mõju ühiskonna liikmete psüühikale, sünnitades vastureaktsioonina vägivalda. Inimõiguste

Instituudi nõunik Silver Meikar seevastu näeb, et just vägivald on see, mis vägivalda sünnitab: pedofiilid ja mõrtsukad on ise lapsena olnud ohvrid. Selle asemel et luua «riikliku tapmisega» vägivalda juurde, peaks tegema jõupingutusi, et seda ennetustööga ära hoida.

Igavesele küsimusele, kumb on ­õigem, kas karistus või ennetus, ei ole lihtsat vastust. Kuid ühe perspektiivi annaks siin ajalooline tagasivaade olukorrale, kus riiklikult võeti ära üks koostoimimise alusprintsiipidest.
Kuna inimese õigust elule on printsiibina raske kahtluse alla seada, tähendaks surmanuhtluse kehtestamine vajadust vaadata üle inimese määratlus. Teisisõnu, me peaksime asuma tõmbama piiri, kust hetkest alates ei ole inimese puhul enam tegu inimesega, kelle suhtes inimõigused kehtivad. Kui me aga läheme selleni, et oleme ühiskonnana kord juba valmis nihutama eraldusjoont inimese ja mitte-inimese vahel seaduskuulekate riigikodanike ja raske kuriteo toimepanijate vahele, siis kas me oleme kindlad, et see piir sinna ka püsima jääb?

Läinud sajandist on meil näide, kus demokraatlikul teel võimule saanud režiimi alustatud riiklike tapmiste seeria sai võimalikuks just seetõttu, et osa inimesi tunnistati propaganda poolt ülejäänud ühiskonnale veenval viisil vähem inimesteks kui teised, ja seega neile inimõigused enam ei laienenud.

Seega, küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas raskete kuritegude eest oleks surmanuhtlus õiglane või mitte. Küsimus on, kas me oleme kindlad, et tahame, mis tahes kaalutlustel, taas selle piiri nihutamisega riskida.