Berk Vaher

FOTO: Pm

Surmanuhtlus on üks neid Suuri Vaikseid Teemasid, mis on kõikjal ja eikuskil. Iga räigema kuriteo puhul on see netikommentaarides hetkega kohal, aga end vähegi «kvaliteetseks» pidav meedia on kogu oma klikijanuski siiski enamasti tõrges teemat arvamuskülgedel või eetris üles võtma. Ja kaugele see jõuakski? Küllap on üritatudki ühelt ja teiselt arvamust küsida, aga küsimus ise on nii valus, et mõjukamad ütlejad kipuvad hoiduma sellele vastamisest – kuidas iganes nad sisimas mõtlevad.



Miks nii on? Surmanuhtluse ­eitamine on saanud osaks «pehmete väärtuste» paketist, mis ühendab Euroopat (ent ka põhjamaid, millest mõned euroliitu ei kuulugi) ja mis on meil tulnud seaduslikult omaks võtta. Suhtumine surmanuhtlusse on ses paketis siiski erilise kaaluga: kui suhkrutrahvis kahtlemine ei tähendaks veel ­Euroopa ja põhjamaade kultuuri aluste vastu minemist, siis surmanuhtluse osas on meid harjutatud mõtlema, et haritud ja empaatiline inimene isegi ei tohi enam sellise karistusviisi võimalikkust eeldada.

Selline eeldus kätkeks ju kehutust astumaks üksteise vastu ja nõnda ühistegevuse põhimõtete vastu, milles sisevägivald on suurte sõdade traumasid meenutades minimeeritud. Nii ongi «me oleme ühinenud selle-ja-tolle lepinguga...» kujunenud viisakais seltskondades piisavaks vastuseks igale kõrgemaks tõusvale karistuspoliitilise rahulolematuse lainele. Või nõnda tundub...

Samas on surmanuhtluse teema oma ametlikus summutatuses ka ehk märgilisim nende seas, mis iseloomustavad ühisväärtuste ruumi skisoidsust.

Vastumõtted seadustatud hoiakule imbuvad tasahilju algul netikommentaaridesse, kus vähesed julgevad oma nime all kõnelda; siis juba siseringi argivestlustesse; siis aga äkki juba peavoolukultuuri.

Pangem tähele, milline (rahvusvahelist populaarsust võitnud) krimikirjanduse ja -filmi buum on hiljuti lähtunud «igavaist» Põhjamaadest ning kuis näiteks «Lohetätoveeringuga tüdruku» triloogias maniakid ja perverdid hukkuvad, lastes vaatajal kaasa elada letaalsele kättemaksule, mis argielus on taunitud.

Ning kui see fiktsionaalne verevalaminegi pingeid ei maanda – vaid ehk hoopis avab ja võimendab mahavaikitud tunge? –, murravad need vastumõtted tegudeks, kodudesse ja tänavatele, ka näiliselt idüllilistesse ja muuilma argimuredest eraldatud paikadesse. Sageli on need teod suunatud aga inimeste vastu, kes pole ühiskonna pingetes isiklikult üldse süüdi. Ühiskondlik mõttelaad, mis on täienisti rajatud vägivalla eitamisele ja iga inimelu väärtustamisele, osutub paradoksaalselt sigitama vägivalda just süütute elude vastu.

Selle vägivalla õigustamine pole palju vähem tülgastav kui see vägivald ise. Kuid miks peaks enam sallima katseid tõrjuda selle põhjuste üle arutlemist ning ehk ka selliste kuritegude edasiseks vältimiseks ühiste hoiakute ümberhindamist mõnes eriti pingelises aspektis? Julgus ühiseid seadusi mõnes punktis muuta – õigemini just avalikkuse õiglustundega vastavusse viia – võimaldaks ju tähtsamat osa neist väärtustest säilitada.

Me, «joonepealsed» arvajad, võime põlastada anonüümseid kommentaatoreid – olen ka ise seda teinud –, aga me ei saa sulgeda silmi meie karistuspoliitika suhtes kasvava nördimuse ees. Kui kommentaaridesse süveneda, hakkab üha enam silma, kuidas sel teemal on kibestunud lahmijate osakaal üpris väike ning esile tõusevad hoopiski need, kes on võimelised end arukalt väljendama ja paistavad nii esindavat harilikke keskmisel järjel inimesi, kes kummati ei tihka jõulist seisukohavõttu (või üleüldse netikommentaari kirjutamise fakti) oma nimega siduda.

End sel viisil väljendavad inimesed on ajapikku leebunud nii mõnegi teise teema suhtes, mille arendamine ühises kultuuriruumis neis esialgu võis võõristust tekitada. See leebumine väljendub kas või vaikimises, kommentaaridest loobumises.

Julgen väita, et suhtumises sisserändajatesse ja seksuaalvähemustesse on selline muutus Eestis ikkagi ajapikku aset leidnud; ehk siis, kommentaaride labastumist võib tõlgendada ka nii, et anonüümselt võtavad neil teemadel sõna enamasti need, kes oma hoiakuid eriti ei analüüsi ja väljendusviisi ei kontrolli. Taiplikumad on mõistnud, et nahavärv või seksuaalsus iseenesest ei ole mingi adekvaatne põhjus teise halvustamiseks või ründamiseks.

Ent karistuspoliitika osas, reaktsioonides ränkadele kuritegudele ja neile määratud karistustele võib täheldada ka hulgaliselt teistsuguseid reaktsioone – argumenteeritud nördimust, mis ei ole leevenenud, vaid pigem tugevneb. Ehkki pole veel kuigi palju neid, kes nii jõulisel teemal oma nime all julgeksid sõna võtta, ei ole mõistlik eeldada, et toetus karmimatele karistusmeetmetele (ka surmanuhtlusele) iseloomustaks vaid väheharituid ja äärmuskonservatiive.

Kahtlustan, et seda suhtumist jagavad üha enam ka haritud ja muidu sallivad inimesed, kes on üldiselt veendunud tolle euroopaliku väärtuspaketi paikapidavuses ning eelistavad seetõttu vältida konflikte oma sõprade ja lähedastega, kes samu väärtusi tunnistavad. Ent millist pikaajalist mõju avaldab see salgamine, tegelikult ju enesepettus nende inimeste psüühikale? Kuhu ja kuidas nad oma pingeid välja elavad? Kas kriminullidele kaasa elamisest ikka piisab neile?

Neid sisepingeid võib ikkagi pidada ka pelgalt oletuslikuks («kes meist ikka teise inimese sisse näeb!»). Kuid ei saa vaidlustada ränki kuritegusid, mis viimasel ajal on Eestis toime pandud. Mängiva lapse surnuks sõitmine politsei eest põgeneva roolijoodiku poolt, kurikamõrv, noore pereema jõhker tapmine narkomaani poolt, väikese Varvara vägistamine ja tapmine – need on teod, mis tekitavad üleüldist raevu mõttetu kurjuse vastu.

Need tekitavad ka tavalistes inimestes küsimuse: mis siis õigupoolest määrab meie ühiskonnas ja kultuuriruumis elu ja inimsuse väärtuse? Kas tõepoolest on kõigi inimeste ja elude väärtus üks, tingimatu ja võõrandamatu või on siiski kusagil piir, mille ületaja kaotab õiguse elule ja inimese nimele? Ja kui seda piiri pole, kas siis üldse on elul ja inimsusel väärtust?

Leian, et need on õigustatud küsimused, mida ei saa mingite rahvusvaheliste kokkulepetega vakka sundida; kokkuleppeid endid tuleb nendest lähtudes ümber hinnata. Kuni surmanuhtluse taaskehtestamiseni. Loomulikult peaks see jääma äärmuslikuks karistusviisiks, mis kehtib vaid eriti räigete kuritegude puhul ning juhtudel, mil süü on täiesti vaidlustamatu. Ent kui surmanuhtluse vastased nimetavad seda «riiklikuks tapmiseks», siis minu jaoks on see teatud juhtudel mitte ainult õigustatud, vaid riigi kohustus oma kodanike ees.

Me ei saa üksteiselt nõuda sallivust psühhopaatidest mõrtsukate suhtes, kes mõnekümne vangla-aasta järel või mingil põhjusel eluaegsest vangistusest pääsedes võivad uue raske isikuvastase kuriteo sooritada. Me ei tohi ühegi lepingu ega seadusega luua eluohtlikku turvariski süütutele inimestele. Kui inimelul on väärtus, on ­õigusel sellele piirid; neid piire tuleb jätkutahtelises ühiskonnas teadvustada ja kaitsta.