Silver Meikar

FOTO: Toomas Huik

Surmanuhtluse taaskehtestamise nõudmine ei puuduta kurjategijaid, vaid räägib ühiskonna ning selle iga liikme väärtushinnangutest. Külmaverelise ja ettekavatsetud riikliku tapmisega teeme kuklalasu kõigile nendele väärtustele, mille nimel tasub üldse elada.
 



Mõnes mõttes on riik käinud oma kodanikest ees. Selleks et kuuluda Euroopa klubidesse, oleme pidanud üle võtma sealsed käitumisreeglid, ilma et meil oleks võimalik nende üle ühiskonnas arutada, rääkimata nende ümberkirjutamisest. Raudne eesriie võttis meilt võimaluse osaleda vabas arutelus surmanuhtluse kaotamise üle ning nomenklatuur lubas ka selles küsimuses uskuda vaid nende tõde ja põhjendusi riigivaenlaste hukkamise põhjendatusest.

Võiks ju küsida, mille üle meil üldse väidelda on – Eesti on liitunud kõikvõimalike surmanuhtlust keelustavate konventsioonidega ning ka nulltolerantsi ja karmi käe loosungite all võimule tõusnud ei suudaks rahvusvahelisi lepinguid tagasi pöörata isegi siis, kui rahvas seda referendumil nõuaks.

Paradoksaalselt nõuab just ­Euroopa väärtusruum seda, et me sellesse sobimatu surmanuhtluse kohta oma arvamuse kujundaksime. Nii nagu iga seadus, muutub ka riikliku mõrva keelustamine demokraatlikus riigis tõeliselt legitiimseks alles siis, kui ühiskond seda mõistab ja toetab. Vastasel korral kannatab usaldus ja austus riigikorra vastu.

Surmanuhtluse pooldajate ja vastaste põhiargumendid ei ole aastakümnetega muutunud. Eelmisel sajandil riikliku mõrvamise kaotamist nõudnud arvamusavaldustest võiksin minna veelgi kaugemale ja laduda oma seisukoha müüri Prantsuse revolutsiooni ühe juhi Maximilien François Marie Isidore Robespierre’i 1791. aasta 22. juunil põhiseadusassambleel peetud kõne «Surmanuhtlusest» tellistest.

«Kuulake õiguse ja mõistuse häält,» palus Robespierre kaasvõitlejatelt. «See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii vettpidavad, et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.»

DNA ja teiste uute meetodite kasutuselevõtmine ning tegelike mõrvarite ülestunnistused on Ameerika Ühendriikides sundinud muutma üle saja surmanuhtluse määramise, kümmekonnal juhul liiga hilja. «Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad,» arvas selle kohta väitluspartner pärast eelmisel nädalal toimunud teledebatti. Pigem olgu kümme kurjategijat vabaduses kui ühe süütu surm, arvan mina.

Ebademokraatlikelt režiimidelt ei tasu õiglast kohtupidamist nõuda, kuid ka läänemaailmas ei ole me täiesti kaitstud kafkalikust kohtuprotsessist. Süütult trellide taga istutud aastaid rahaga tagasi ei osta, kuid hukatule ega tema omastele pole võimalik midagi kompenseerida.

Just raha, ja mitte piibli kümme käsku, muutub tarbimis­ühiskonna sotsiaalvõrgustike debattides oluliseks argumendiks ka selle teema puhul. «Surmanuhtlus õhendab riiki – vähem valvureid ja kaplaneid, seega on hukkamine hea,» kirjutas Sven Kivisildnik näoraamatus Marek Strandbergi seinale. «Mõelge majandusliselt,» kutsub Jüri Pino üles Aimar Altosaare seinal, «on Breivik, on probleem ja kulud, ei ole Breivikut... puhas sääst ja saab Kreeka valitsust välja osta!»

Õigusriik ja demokraatia ning inimõiguste kaitsmine ongi kallis, seda selle sõna mõlemas mõttes. Selline riigikord peaks olema meile nii kallis, et me poleks nõus sellele hinnalipikut juurde kleepima. Nii nagu me peame üleval oma sotsiaalsüsteemi, poliitikuid, ametnikke, teatreid, peame me maksma ka pättide ja mõrtsukate eest.

Need on ikkagi meie mõrtsukad, kes ei ole sündinud ja üles kasvanud kuu peal, kuhu võiks neid siis sobival hetkel tagasi saata. Pole olemas mõrtsuka geeni, seega kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Vastutus nende eest on laiemalt kogu ühiskonnal.

Paljud pedofiilid on ise lapsena olnud ohvrid, mõrtsukad saanud koolis ja kodus peksa. Ei, mõrvari ega pilastaja kuriteod ei vääri mingit õigustust, kuid riik/rahvas peaks küsima, kuidas selliselt värdjalikult moondunud rootsud ilusate lillede vahel kasvavad ning kuidas neid juba eos õigele teele suunata.

Teaduslikult pole suudetud tõestada, et surmanuhtlus aitab kaasa kuritegevuse vähendamisele. Ka faktid räägivad teist keelt. USA osariikides, kus surmanuhtlus on siiani lubatud, toimub rohkem mõrvasid kui neis, kus see on keelatud. «Mõte mõrvast ei olegi enam nii hirmus, kui seadus ise annab eeskuju ja teeb selle avalikkusele nähtavaks,» ütles Robespierre prohvetlikult. «Kuritegu ei olegi enam nii õudne, kui seda karistatakse teise kuriteoga.»

See on hea vastulause ka neile, kes otsivad inimelu väärtust. Nad väidavad, et elul ja inimsusel on väärtus vaid siis, kui kuskil on piir, mille ületades inimene kaotab neile õiguse. Mina väidan, et suudame olla mõrtsukatest inimlikumad vaid siis, kui ei lange nende tasemele. Kuidas me suudaksimegi väärtustada inimelu kõrgelt, kui võim saab selle üle otsustada?

Väärtusi õpetavad meile pere(-) ja ühiskond. Selle käsi, kes kodus peksa saab, tõuseb kaasõpilase vastu kergemini.

Ka täna õhtul, siinsamas Eestis nüpeldavad alkohoolikutest vanemad üksteist ja oma lapsi; perverdist isa kustutab lastetoas tule ja sulgeb ukse seestpoolt enda järel; kunagi ihast, aga nüüd juba harjumusest topib pätipoiss põue üllatusmuna ja limpsi. Kümne-kahekümne aasta pärast needsamad lapsed tapavad, vägistavad ja varastavad.

Statistika näitab, et suur osa vanglamüüride vahele jõudnutest leiab pärast vabanemist tee sinna tagasi. Seega on ainus võimalus kuritegevust vähendada teha kõik selleks, et kuritegelikku teed üldse ei valitaks. Praegu investeeritud summad laste huvitegevusele, sotsiaalse heaolu tagamisele, täiendusõppele ja tugiperedele hoiavad tulevikus kokku nii meie turvalisuse tagamise kui ka vanglakulude pealt.

Surmanuhtluse kehtestamise asemel nõuan mina riigilt rohkem raha sotsiaalsfääri ning iseendalt ja kaaskodanikelt rohkem julgust sekkuda, kui näeme lähikonnas või kodukohas tulevaste kurjategijate kasvulava.
Võikad kuriteod tekitavad viha ja hirmu, lihtsat lahendust otsitakse karmimates karistustes. Mõrtsuka hukkamine ei too ohvrit tagasi, seega ei loo see õiglust, vaid rahuldatakse kättemaksuiha. Põhimõttega «elu elu vastu» justkui võrdsustatakse mõrvar ja süütu ohver. Ainus võimalus olla parem inimene on mitte laskuda mõrvari tasemele ning mitte nõuda hukkamist ka oma riigilt.

Kaasvõitlejad ei kuulanud ­õiguse ja mõistuse häält ning paljud neist said paari aasta pärast giljotineeritud Robespierre’i enda käsul. 1794. aastal lahutati Prantsuse revolutsiooni ühe juhi pea tema kehast. Kindlasti kahetses ta seda, et tema seisukohti surmanuhtluse keelustamise osas ei olnud teised ega ka ta ise praktikas kuulda võtnud.