ILMAR TOMUSK ⟩ Oopium rahvale ehk mitte ainult Leninist

Lenini kuju Narvas. Foto: Wikimedia Commons

Karl Marx leidis, et religioon on oopium rahvale. Religioon annab Marxi järgi illusoorse õnne, selle keelamine aga viib tõelise õnneni. Seda õnne oli ka Eestil võimalik 50 aasta vältel kogeda. Nõukogude Liidus tähendas võitlus religiooni vastu enam kui tuhat aastat tuttava piibli jumala asendamist lihast ja luust libajumalaga. Nõukogude Liidu algusaastail alanud oopiumisõltuvuse asendusravi elab ja õitseb edasi ka pärast sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, kirjutab keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Väga hästi kirjutab sellest Karl August Hindrey 27. oktoobril 1941 ajalehes Postimees. Artiklis «Oopium rahvale» ütleb ta nii: «Enamlaste ajal kordasid kommunistid ühtelugu Lenini Marxilt võetud tsitaati, et usk olevat oopium rahvale, ja tegid metsikut usuvastast propagandat, rüvetasid kirikuid ja tapsid vaimulikke, ilustades seda oma tegevust karikatuuridega ja kirjutustega. Kuid need aktivistid olid ikkagi päris väikesed vennad, kes haarasid sellest tsiteeritud lausest kinni vaid ühekülgselt, sugugi mitte küsides, kas Lenin peab oopiumi tarvilikuks või mitte.

Kuidas see faun-inäoga ja kavalate silmadega enamlaste pühak sellest Marxi lausest mõtles, kas ta ette aimas või sooviski, et tema ja tema suuremate mõttekaaslaste poolt nii põlatud mass, see rahvas ikka, teda ennast ja ka teisi kommunismi suurusi tulevikus peab jumaldama, seda küsimust pole tarvis arutada. Tõsiasi on vaid see, et ette valmistati ja teostati siiski oopiumiandmist ühe uue usundi näol. Sellele usundile valmistati tohutu mausoleum, milles puhkas Lenini põrm. Ja see põrm ei hävinenud, nagu ei hävinenud ka mitte endiste kreeka-katoliiklaste pühakute maised jäänused. Palverändurid võisid veenduda, et laiba näojume jäi ikka endiseks, õrn puna kattis põski, mingi niisugune puna, mis Leninil tema eluajal näos ei leidunudki. Aga ega seda rahvas ju võrrelda oska. Siis tekkis altareid ja pühaduse nurki punaste nurkade kujul. Ja nagu senises usundis pidid müstilist, jumalakartlikku tunnet välja kutsuma endised ikoonad, nii pidid seda meeleolu sünnitama Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini ja Molotovi näojooned seniste pühakute Serafimi, Nikolai Tšudotvoretsi, Pantleimoni, Sergei ja Georgi asemel.»