/nginx/o/2017/09/06/7071773t1h3073.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/21/15841814t1h9ef1.jpg)
- Sõnum Leninist kui loojast on tambitud paljude põlvkondade ajusse.
- Nõukogude Liidus hävitati kommunistliku partei juhtimisel tuhandeid pühakodasid.
- Nõukogude aeg on ammu läbi, kuid Lenin elab ikka veel tuhandete või miljonite südames.
Karl Marx leidis, et religioon on oopium rahvale. Religioon annab Marxi järgi illusoorse õnne, selle keelamine aga viib tõelise õnneni. Seda õnne oli ka Eestil võimalik 50 aasta vältel kogeda. Nõukogude Liidus tähendas võitlus religiooni vastu enam kui tuhat aastat tuttava piibli jumala asendamist lihast ja luust libajumalaga. Nõukogude Liidu algusaastail alanud oopiumisõltuvuse asendusravi elab ja õitseb edasi ka pärast sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, kirjutab keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.
Väga hästi kirjutab sellest Karl August Hindrey 27. oktoobril 1941 ajalehes Postimees. Artiklis «Oopium rahvale» ütleb ta nii: «Enamlaste ajal kordasid kommunistid ühtelugu Lenini Marxilt võetud tsitaati, et usk olevat oopium rahvale, ja tegid metsikut usuvastast propagandat, rüvetasid kirikuid ja tapsid vaimulikke, ilustades seda oma tegevust karikatuuridega ja kirjutustega. Kuid need aktivistid olid ikkagi päris väikesed vennad, kes haarasid sellest tsiteeritud lausest kinni vaid ühekülgselt, sugugi mitte küsides, kas Lenin peab oopiumi tarvilikuks või mitte.
Kuidas see faun-inäoga ja kavalate silmadega enamlaste pühak sellest Marxi lausest mõtles, kas ta ette aimas või sooviski, et tema ja tema suuremate mõttekaaslaste poolt nii põlatud mass, see rahvas ikka, teda ennast ja ka teisi kommunismi suurusi tulevikus peab jumaldama, seda küsimust pole tarvis arutada. Tõsiasi on vaid see, et ette valmistati ja teostati siiski oopiumiandmist ühe uue usundi näol. Sellele usundile valmistati tohutu mausoleum, milles puhkas Lenini põrm. Ja see põrm ei hävinenud, nagu ei hävinenud ka mitte endiste kreeka-katoliiklaste pühakute maised jäänused. Palverändurid võisid veenduda, et laiba näojume jäi ikka endiseks, õrn puna kattis põski, mingi niisugune puna, mis Leninil tema eluajal näos ei leidunudki. Aga ega seda rahvas ju võrrelda oska. Siis tekkis altareid ja pühaduse nurki punaste nurkade kujul. Ja nagu senises usundis pidid müstilist, jumalakartlikku tunnet välja kutsuma endised ikoonad, nii pidid seda meeleolu sünnitama Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini ja Molotovi näojooned seniste pühakute Serafimi, Nikolai Tšudotvoretsi, Pantleimoni, Sergei ja Georgi asemel.»
Edasi kirjeldab Hindrey, kuidas nõukogude võim hävitas süstemaatiliselt ja järjekindlat kristlikku kirikut, tappis preestreid, vägistas nunnasid, lammutas pühakodasid. Seda kõike selleks, et asendada usk jumalasse usuga Leninisse ning tema missiooni jätkajatesse.
Veidral kombel sai kirikust, mida riik jõhkralt represseeris, peagi tõhus tööriist sellesama riigi käes, et suunata ja kontrollida rahva usku ja meelsust.
Mõni päev pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse küsis noorem poeg minult, millal tuleb Venemaal glasnost. Jäin mõtlema. Esmalt üllatas mind, et noor inimene, kes on sündinud mitu aastat pärast iseseisvuse taastamist, teab, mis on glasnost. Teiseks aga pani mind imestama, et ma ei osanud sellele küsimusele vastata. Me mõlemad olime veendunud, et Venemaa seda sõda ei võida. Kuid agressori lüüasaamine alatus vallutussõjas ei ole piisav, et sellest võiks saada avatud ja demokraatlik ühiskond, mida glasnost oma olemuselt tähendab. Mitte ühestki diktatuurist ei saa demokraatiat, kui ühiskonnas ei toimu muutust vaimsete väärtuste tasandil. See eeldaks aga loobumist võltsreligioonist, kus kummardamise objektiks on aja ja ruumiga piiramatu transtsendentse jumala asemel inimese näoga puuslik, kellele omistatakse jumalaga sarnaseid omadusi ning keda kummardatakse kui religioosset objekti.
Mitte ühestki diktatuurist ei saa demokraatiat, kui ühiskonnas ei toimu muutust vaimsete väärtuste tasandil.
Kuna olen koolis käinud nõukogude ajal ning ülikoolis kuulanud NLKP ajaloo ning dialektilise ja ajaloolise materialismi loenguid, hakkasin mõtlema, mismoodi sai võimalikuks vaid paari aastaga Nõukogude Liidus täiesti uue religiooni loomine, millega ühinesid kiiresti miljonid inimesed. Põhjus on tõenäoliselt selles, et kompartei ideoloogid kasutasid osavalt ära vene rahva religioossuse. Usu põhimõtted jäid samaks, asendati vaid mõni nimi, mõni sündmus ja kummardamise objekt.
Järgnev ei pretendeeri ei teaduslikule ega isegi populaarteaduslikule analüüsile, tegemist on minu ilukirjandusliku fantaasiaga. Kuid mõistmaks, kuidas leninlik religioon on sõna otseses mõttes varastanud ristiusu põhimotiive, pole vaja rohkem fantaasiat kui sinepiivakese võrra või veelgi vähem.
Looja ja vabastaja
Esimese Moosese raamatu esimese peatüki esimene salm annab teada, et maailma lõi jumal. Johannese evangeeliumi esimese peatüki kolmas salm lisab: «Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.» Uue testamendi evangeeliumide peasõnum aga räägib Jeesusest kui vabastajast.
Nõukogude müüdiloomes on looja ja vabastaja aga hoopis Lenin. Ta ei loonud küll kogu maailma, vaid selle parima osa – Nõukogude Liidu, ehk nagu toona öeldi, ühe kuuendiku kogu planeedist. Loeme kasvõi ajalehte Harju Elu 21. jaanuarist 1950: «Lenin oli maailma esimese nõukogude riigi looja ja juht, Venemaa rõhutud rahvaste vabastaja, sotsialistliku ehitustöö organiseerija.» Sõnum Leninist kui loojast on tambitud paljude põlvkondade ajusse, nii mõnigi toona lasteaias ja koolis käinud laps uskus Lenini pilti silmitsedes tõsimeeli, et see ongi kõikide rahvaste isa, kes on nad loonud ning andnud neile kodumaa, päikse ja helesinise rahutaeva ning keeled ja sõnad. Kurb tõde on, et neid uskujaid on siiamaani.
Püha perekond ja selle pühapaigad
Uue testamendi ja kogu piibli peategelast Jeesust kujutatakse paljudel piltidel koos tema maise isa Joosepi ning ema Maarjaga, neid nimetatakse pühaks perekonnaks. Jeesuse sünnikohas Petlemmas on kirik, kus käiakse palverännakutel, ka tema kodulinn Naatsaret on paljude jaoks palverännakute sihtpunkt.
Nõukogude müüdiloome võttis püha perekonna motiivi osavalt üle, jumaliku püha perekonna asendas Uljanovite perekond (Vladimir Uljanovi isa, Simbirski kubermangu kooliinspektori Ilja Uljanovi perekond), mille keskmesse seati väike Volodja, hilisem Vladimir Iljitš Lenin. Ka Lenini lapsepõlvekodu on temasse uskujate jaoks pühapaik ning palverännakute sihtpunkt.
Sellest, et Vladimiri isa Ilja sai eeskujuliku töö eest tsaaririigi ustava alamana aadlitiitli, mis pärandus ka tulevasele tööliste ja talupoegade riigi juhile Volodjale, meile koolis ei räägitud.
Jumalik tarkus
Luuka evangeeliumi teises peatükis on väike lõiguke 12-aastasest Jeesusest, kes hämmastab sünagoogis viibivaid õpetajaid oma tarkade küsimuste ja vastustega.
Nõukogude müüdiloome asendas noore Jeesuse noore Leniniga, kes paistis silma erakordse tarkuse, usinuse ja hea õppeedukusega ning keda kõikidele nõukogude lastele eeskujuks toodi.
Püha kolmainsus ja selle esinemisvormid
Kristlikus õpetuses on kindel koht õpetusel Pühast kolmainsusest, selle moodustavad Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kuna kolmainsust piiblis otsesõnu ei mainita, on selle olemusega tegelnud ajaloos arvukalt nimekaid teolooge, nende hulgas koguni Sir Isaac Newton, kes ühes kirjas analüüsib põhjalikult Johannese esimese kirja viienda peatüki seitsmendat ja kaheksandat salmi. Selles loetletakse kolme tunnistajat, kelleks on Vaim, kes kehastab Isa, Vesi, kes kehastab Püha Vaimu, ning Veri, kes kehastab Poega. Newtonil oli asja kohta oma arvamus, mis erines paljude teiste teoloogide omast.
Vaatamata teoloogide erinevatele tõlgendustele sobis kolmainsuse motiiv hästi nõukogude libareligioonile. Selle moodustasid Karl Marx, Friedrich Engels ning Vladimir Iljitš Lenin. Seda kolmainsust mäletavad kindlasti kõik nõukogude ajal elanud inimesed, sest marksismi-leninismi kolmainsuse näopiltidega plakateid olid kõik kohad täis, eriti palju võis neid näha oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja maipühade ajal.
Nõukogude müüdiloome asendas noore Jeesuse noore Leniniga, kes paistis silma erakordse tarkuse, usinuse ja hea õppeedukusega ning keda kõikidele nõukogude lastele eeskujuks toodi.
Lisaks on nõukogude müüdiloomes oma koht pühal kaksainsusel, millel on erinevaid esinemisvorme. Üks neist väljendub hüüdlauses «Ütleme partei – mõtleme Lenin, ütleme Lenin – mõtleme partei!», teine aga kinnitab rahva ja partei ühtsust. Mingil perioodil lisandus klassikalisele marksismi-leninismi kolmainsusele ka neljas. Selleks oli Stalin, kes eelmise kolme kõrvalt pärast isikukultuse paljastamist kõrvaldati.
Armastus laste vastu
Evangelistid Matteus (19:14), Markus (10:14) ja Luukas (18:16) mainivad, et Jeesus armastas lapsi. «Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!» kirjutavad nad. Evangelist Markus (10:16) lisab, et Jeesus kaisutas ja õnnistas neid.
Kas leidub endise Nõukogude Liidu pinnal sündinud inimest, kes poleks kuulnud M. Krassevi ja T. Spendiarova «Laulu Leninist»? Selles on Leninile omistatud seesama roll, mis on evangeeliumides Jeesusel: «Suur Lenin – ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead.»
Kui Jeesus õpetas, et laste päralt on taevariik, siis leninliku õpetuse kohaselt on meie põlvkonna elus veel üksikuid puudujääke, kuid me oleme valmis kannatama, et meie lapsed võiksid elada kommunistlikus ühiskonnas. Helge tulevik Nõukogude Liidus oli alati laste päralt, kuid ära oodata ei suutnud seda keegi. Nüüd ootab seda Nõukogude Liidu õigusjärglane.
Rahutooja
Lisaks loomisele ja vabastamisele lubab piibli jumal inimestele rahu. Johannese evangeeliumis (14:27) ütleb Jeesus: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.» Matteuse evangeeliumis (11:28) on sõnad: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!»
Leninist ja nn suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist alguse saanud rahumissioon on omistanud rahutooja rolli ka kõikidele järgmistele NLKP peasekretäridele alates Stalinist kuni Mihhail Gorbatšovini ning see sai eriti groteskse kuju 2007. aastal, kui uus rahutooja lõi organisatsiooni
/nginx/o/2024/02/08/15875218t1h73bb.jpg)
nimega Russki mir. Mir tähendab vene keeles nii maailma kui ka rahu, selle organisatsiooni eesmärk on aga vastupidine, Ukrainas toimuv on üks näide sellest rahumissioonist. Sellega sobivad kokku Jeesuse sõnad: «Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama» (Johannese 10:10).
Kirikud, kogudusekojad ja ikoonid
Kristliku kiriku jaoks on väga oluline koguduse ehk jumalasse uskuvate inimeste regulaarne kokkusaamine. Heebrea kiri (10:25) ütleb: «Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi.» Sellel eesmärgil on rajatud kirikuid, palvemaju, kabeleid. Kuna need on ehitatud jumala auks, on lihtsamadki neist arhitektuuripärlid. Enamikus idakirikutes kohtab ikoone – pühapilte Jeesusest, Maarjast, apostlitest, inglitest.
Nõukogude Liidus, kus usk piibli jumalasse oli kuulutatud oopiumiks rahvale, hävitati kommunistliku partei juhtimisel tuhandeid pühakodasid. Neid lasti õhku ja lammutati, muudeti loomalautadeks, väetiseladudeks, kolhoosikontoriteks, töökodadeks, kasarmuteks, spordisaalideks.
Uus religioon aga vajas oma pühakodasid, kus uue usu praktiseerijad saaksid koos käia ning oma jumalat ülistada. Selleks rajati kõikidesse asutustesse, ettevõtetesse ja organisatsioonidesse, samuti väeosadesse punanurgad või Lenini toad (vene k ленкомната). Kristlike ikoonide asemel olid neis Lenini, Stalini, Marxi, Engelsi, aga ka paljude teiste uusjumaluste pildid kuni NLKP keskkomitee poliitbürooni välja. Linnaväljakutele püstitati Lenini ning teiste iidolite ausambaid, kuhu toodi lilli ja kus korraldati auvalvet. Lisaks neile said kummardamise objektideks ka nn Suures Isamaasõjas kasutusel olnud kuulipildujad, lennukid ja tankid. Näiteks Narvas alates 1970. aastast kuni 2022. aasta augustini seisnud tankimonumendi juures käisid noored abiellujad teineteisele tõotusi andmas. Nii asendas tank T34 mõnegi jaoks pühakoda, kus tavaliselt jumala palge ees tõotusi antakse.
Uue usundi kõige tähtsamateks pühakodadeks said aga parteikomiteede hooned ning partei- ja poliitharidusmajad, kus toimusid tõelised ülistuskoosolekud. «Halleluuja» asemel hüüti «Elagu NLKP!». Eriti populaarne oli hüüdlause «Marksismi-leninismi lipu all, kommunistliku partei juhtimisel edasi kommunismi võidule!». Kõlasid kestvad kiiduavaldused ning kogu rahvas plaksutas püsti seistes käsi.
1985. aastal Tallinna kesklinna ehitatud EKP Keskkomitee vabariiklikku poliitharidusmaja kutsuti rahvasuus irooniliselt toonase EKP keskkomitee peasekretäri Karl Vaino järgi Karla katedraaliks ning Pühavaino kirikuks. Karl Vaino vaim pole maailmast kuhugi kadunud.
Imed ja tunnustähed
Jumal pole jumal, kui ta ei tee imesid. Palju näiteid leiame selle kohta vana testamendi prohvetite raamatutest. Ime, mida teavad kindlasti ka need, kes pole kunagi piiblit lugenud, on loomulikult see, kui Jeesus kõnnib vee peal (Matteuse 14:25-32).
Peaaegu samasuguse imeteo pani legendi kohaselt toime ka Vladimir Iljitš Lenin. Juhtus see 1907. aasta detsembris, kui ta põgenes Soomest, mis toona kuulus Vene keisririigi koosseisu. Enne Turu linna jõudmist hüppas ta teda jälitanud keisririigi spioonide eest liikuvalt rongilt lumehange, kohtus siis Soome kaluritest seltsimeestega, kes juhatasid ta üle jää saarele, kust Lenin pidi minema Rootsi laevale. Teekonda üle õhukese, pragunenud ning kohati veega kaetud jää kirjeldavad Lenini elulooallikad kui imepärast ning ohtlikku, kus Lenin ka läbi jää vajus, kuid siiski elusalt kaldale jõudis.
Rahva toitmine
Piiblis on oma kindel koht toiduga seotud imedel. Nii leiame esimese kuningate raamatu 17. peatükist loo, kuidas prohvet Eelijale oma viimasest jahupeotäiest ja õlitilgast koogi valmistanud naine ei jäänud nälga, sest prohveti sõna peale ei lõppenud jahu vakast ega õli kruusist. Teise kuningate raamatu neljandas peatükis on aga lugu, kus prohvet Eliisa sõna peale saab ühest kruusitäiest õlist sadu liitreid, nii et võlgades lesknaine saab õli müües oma võlad makstud ja raha jääb ülegi. Uus testament (vt Matteuse evangeeliumi 14. ja 15. ptk) räägib aga mitmel puhul sellest, kuidas Jeesus vaid mõne leiva ning kalaga toidab tuhandeid inimesi.
Rahva toitmisega tegeles loomulikult ka Nõukogude Liidu kommunistlik partei. Rahvas oli näljas, sest normaalne majandus oli asendatud plaanimajandusega. Imerelvaks nälgiva rahva toitmisel oli ennekõike põllumajanduse kollektiviseerimine, Brežnevi ajal tuli mängu ka toitlusprogramm. Paraku ei saavutanud need piiblis kirjeldatuga võrdset edu. Põllumajanduse kollektiviseerimist saatis kohutav vägivald ning miljonite inimeste näljasurm, meenutame kasvõi Ukraina näljahäda 1930. aastatel, mida tuntakse kui holodomor’i; nälga suri umbes neli miljonit inimest.
Uue usundi kõige tähtsamateks pühakodadeks said aga parteikomiteede hooned ning partei- ja poliitharidusmajad, kus toimusid tõelised ülistuskoosolekud.
Partei ja valitsuse unistusest rahvast toita kirjutavad satiirivõtmes Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov 1927. aastal ilmunud jutustuses «Õilis isik». Lenini uue majanduspoliitika ehk NEPi viljastavates tingimustes leiutas leidur Babski uudse masina – kiirtoitja, mis tootis kolm miljonit pelmeeni tunnis. Selle omapäraks oli, et see töötas vaid täisvõimsusel. Mis tähendas, et alla kolme miljoni pelmeeni tunnis ei suutnud see parimagi tahtmise juures toota. Kohe valmis 144 miljonit pelmeeni, kuid elanikud ei jaksanud süüa üle 5000. Pelmeenihunnikud läksid tänaval mädanema ning roiskunud liha lõhn mattis linna, mis veel hiljuti oli kandnud Kukujevi nime, kuid mis oli pelmeenitehase auks nimetatud Pištšeslaviks, tõlkes «au toidule». Samade autorite tähtteosest «Kaksteist tooli» leiame aga mitmeid toiduga seotud hüüdlauseid, mis viitavad probleemidele elanikkonna varustamisel lihaga: «Üks muna sisaldab sama palju rasva kui pool naela liha!», «Toitu hästi läbi närides abistate te ühiskonda!», «Liha on kahjulik!».
Siiski on rahva toitmisega seoses ka positiivseid näiteid. Mäletan lapsepõlvest uudiseid, et kui Leonid Brežnev külastas mõnd lehmalauta, tõusis lehmade piimaand hüppeliselt ja sellega koos ka piima rasvasisaldus. See on säärane ime, millesarnast piiblist ei leia.
Hea sõnumi kuulutamine
Markuse evangeeliumi 16. peatüki 15. salmis on suur misjonikäsk: «Ja Jeesus ütles neile: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!»» Jüngrid asusid seda käsku kohe täitma. Apostlite ja evangelistide hulgas oli nii harimatuid kalamehi (Peetrus) kui ka tänapäeva mõttes kõrgelt haritud intellektuaale (Luukas, Paulus).
Kompartei jüngrid võtsid selle käsu oma usu levitamiseks üle erilise usinusega. Kõiksugu propagandistid ja agitaatorid, politrukid ja külvivolinikud kuulutasid 70 aastat oma võltsreligiooni. Sotsialismi- ja kommunismiideed kuulutati apostel Pauluse sõnu kasutades olgu parajal või ebasobival ajal, seda tegid nii harimatud talupojad kui ka ülikoolides teaduslikku kommunismi (hiljem sotsioloogiat) õpetanud professorid.
Kirjatundjad, variserid ja Juudas
Uue testamendi peategelane Jeesus vaidleb pidevalt kirjatundjate ja variseridega, kes kõik on õpetatud mehed, kuid kes ei saa Jeesuse õpetusest aru. Nii ütleb ta näiteks Matteuse evangeeliumi 23. peatüki 13. salmis: «Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna.»
Loomulikult ei saa ilma vastasteta läbi ka libajumal Lenin, kes pistab rinda peamiselt esseeride ja menševikega. Erinevalt uuest testamendist, kus äraandja Juudaseid oli vaid üks, on Nõukogude Liidu ajaloos neid palju. Esmajoones meenuvad sellised nimed nagu Kamenev ja Zinovjev, aga ka Trotski ning arvukad kontrrevolutsionäärid. Kuid NLKP ajaloo Juudaste ritta sobib kenasti ka Stalin, kes oli ise jumala seisuses ning kelle käsul hukati terve hulk väiksemaid Juudaseid. Juudaste vangistamised, mürgitamised ja tapmised kestavad siiamaani, kuigi selleks käsu andnud libajumalate nimed ja näod on muutunud.
Karjasekirjad
Jeesus ise midagi oma õpetuse kohta kirja ei pannud. Kõik, mida me temast teame, on kirjutanud kuuldu põhjal üles tema õpilased ning järgijad. Neist olulisemad on evangelistid Matteus, Markus, Luukas ning Johannes. Kõige enam uue testamendi tekste on aga kirja pannud apostel Paulus, kelle sulest on seal lausa kolmteist teksti. Ta kirjutas nii vabaduses olles kui ka vangistuses. Paulus juhtis vanglas viibides koguduste elu ja ning kristliku sõnumi levitamist.
Nii sobib Paulus uusreligioonile suurepäraselt, Pauluse karjasekirjad on eeskujuks Lenini kirjadele, mis ta kirjutas revolutsiooni ootusest tiinele Vene ühiskonnale ja oma seltsimeestele. Olgu need siis «Eemalseisja nõuanded», «Aprilliteesid», eriti aga Razlivi järve taga okstest ja heintest meisterdatud onnis kirjutatud «Loosungitest» ning «Riik ja revolutsioon».
Loeme Harju Elu 1947. aasta 11. oktoobrist, TASSi erikirjasaatja I. Krassogorov kirjutab: «Lenin elas siin (Razlivi onnis – I. T.) juuli teisest poolest augusti lõpuni. Kahel korral külastas teda siin J. V. Stalin. Siit juhtis seltsimees Lenin bolševistlikku parteid, suunates teda relvastatud ülestõusule.»
Jumal on igavene
Piibli jumal, kes on loonud taevad ja maa, on igavene. Seda kinnitavad nii vana kui ka uus testament. Nõukogude müüdiloome on igavese jumala probleemi lahendanud peaasjalikult keemiliselt, sest «rajaja ning juhi» V. I. Lenini maine ihu on balsameeritud ning on laiadele rahvahulkadele vaatamiseks Moskvas Punasel väljakul asuvas mausoleumis. Nii on nõukogude jumal veelgi ägedam kui piibli oma, sest viimane ei ole pärast ülestõusmist füüsiliselt meie hulgas, Leninit saab aga iga soovija oma silmaga vaadata. Teda käega katsuda, nagu uskmatu Toomas seda tegi ülestõusnud Kristusega, paraku ei saa, sest Lenini laip on kuulikindlas sarkofaagis ning seda pole õnnestunud isegi õhku lasta, kuigi on proovitud.
Nii on lootus, et kui universum oma eksistentsi lõpetab või nagu apostel Peetrus oma teises kirjas (3:10) ütleb: «mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam», siis Lenini mausoleum koos klaasist sarkofaagi ja selles lebava laibaga jääb siiski igavesti püsima.
Lisaks surnud Leninile on nõukogude müüdiloomes oluline roll ka transtsendentaalsel Leninil, kes elab igavesti kõikide inimeste südames. Kõige õudsem on see, et nõukogude aeg on ammu läbi, kuid Lenin elab ikka veel tuhandete, aga võib-olla isegi miljonite südames.
Mäletan hästi, et ühel kaunil päeval 1983. aastal ütlesin Nõukogude armees aega teenides Venemaa avarustest pärit kaaslastele, et Lenin on tegelikult surnud. Oleksin oma hereetilise sõnumi eest peaaegu peksa saanud, sest ajateenijad olid veendunud, et Lenin elab.
Vesi muutub veiniks
Johannese evangeeliumi teises peatükis on lugu Jeesuse esimesest imeteost. Kaana linnas peeti pulmi, paraku oli vein keset pidu otsa saanud. Pulmapaigas oli aga kuus tühja veeanumat, mille Jeesus palus täita veega ning seejärel sealt pulmalistele pakkuda. Pulmakorraldaja maitses veini ja kiitis seda, sest see oli veelgi parem kui hea vein, mida rahvale peo alguses valati.
Kuni rahvas eesotsas kirikujuhtidega säärast sektantlust sallib, neid puuslikke kummardab ja neil kätt suudleb, see ka jätkub.
Vee veiniks muutmisega pole nõukogude iidolid paraku mitte kordagi hakkama saanud, näiteid selle kohta NLKP ajaloos puuduvad. Ometi tuli N Liidus pidevalt ette, et kauplusest ostetud tooteid tuli selleks, et need oleksid kasutuskõlblikud, paremaks teha. Eriti puudutas see seadmeid, mis töötasid elektriga ning milles oli liikuvaid osi.
Mu kadunud isa oli elektrotehnik ning igati lahtiste kätega meistrimees. Kui meie peres osteti mõni uus kodumasin, võttis isa selle lahti ja asus meisterdama. Kui ma siis lapsena küsisin, mida ta teeb, teatas ta muiates: «Ma üritan teha si..st saia.»
Oma 1941. aasta 27. oktoobri Postimehe artikli lõpetab Hindrey lootusrikkalt: «Sest kõige primitiivsemail ürgrahvastel, isegi neil, kes tõepoolest ei oska kolmeni lugeda, on mingi transtsendentaalne usk, mingi õigluse ja headuse vaimu otsimine olemas ja see on temale kui inimloomusele külge sündinud ja käib seega ürgtungide sekka. Ka Venemaa metsinimeseks muutunud mass oleks aegamööda jälle valgust hakanud otsima. Kuid nüüd lööb Lääs verejanulise Baali kultuuri altarid puruks ja punaste plakatite pühakud pühitakse imekiirelt põrmu.»
Näib, et see võtab siiski veel natuke aega, sest vanad punaste plakatite pühakud lahkuvad põrmu, kuid uued, kes mentaalselt viibivad ikka veel 1945. aastas ja kelle südames elavad sõbralikult koos Lenin, Stalin, Hitler, tulevad asemele. Kuni rahvas eesotsas kirikujuhtidega säärast sektantlust sallib, neid puuslikke kummardab ja neil kätt suudleb, see ka jätkub.