Margus Sardis: meie ühine valitsus

Margus Sardis Foto: Erakogu

MTÜ Vaba Isamaalina Kodanik liige Margus Sardis kirjutab Postimehe arvamusportaalis Andrus Ansipi 3. valitsuse ava-aastale hinnangut andes, et võimu varjamine ning kuulmis- ja kõnevõime kadu Toompeal on põhjustanud võõrandumise ja vastasseisu, mistõttu on ka need samad valitsejad etteotsa valinud rahvas hakanud neid häbimärgistama.

Vanapõhja keeles tähistas sõna «vald» võimu. Sellest sõnast tulenevad ka meie «valdama» ja «valitsema». Kes valitseb, valdab võimu.

Võimu pelk valdamine ei tähenda tegelikkuse jaoks midagi - olemasolevasse sekkub selle teostamine. Kes Eestis võimu teostab, st kes Eestis valitseb?

Põhiseadusest on enamikule meist pähe kulunud, et kõrgeim riigivõimu kandja on rahvas. Kuna kõnealune koorem on raske kanda, on valdav osa selle teostamisest veeretatud rahva õlult rahvaesindajatele.

Nood otsustavad, ent otsuseid viib riigi tasandil täide kuni viieteistkümnest liikmest koosnev võimkond - valitsus.

Nii on meil praegusel hetkel natuke üle miljoni võimu valdaja, natuke üle saja võimu üle otsustaja ning natuke üle kümne võimu vahetu teostaja.

Olukorra teeb keeruliseks see, et võimu üle tegelik otsustamine toimub erakondade tagatubades ja koalitsiooninõukodades. Nii on muidu igati ontlikul Eestimaa võimuvaldajast elanikul raske aru saada, kelle käes võim parajasti on ja kus seda teostatakse.

Võimu varjamine ning kuulmis- ja kõnevõime kadu võimumäe õhuhõredais sfäärides on põhjustanud võõrandumise ja vastasseisu, mille üheks väljenduseks on rahvaesindajate stigmatiseerimine sellesama rahva poolt, kes võimu kandjana nad võimu teostama volitas.

Riigikogu liikmeid nimepidi eriti ei teata, kui mõned telestaarid ja väga pikka aega võimumäel toimetanud veteranid välja arvata. Sestap on riigivõimu kaanepoisteks ja -tüdrukuteks valitsuse liikmed.

Kuna peaminister on meil järjepanu valitsusjuht olnud seitse aastat, siis praeguse valitsuse esimene sünnipäev ei pruugi paljudele kohalegi jõuda. Valitsust kollegiaalse organina eriti ei tajuta ning õlale patsutatakse või lagipähe lajatatakse eelkõige ministritele ja peaministrile.

Põhiseadusest johtuvalt peaksid nemad ellu viima seda, mida riigikogus otsustatakse, kuid olles ise seaduseelnõude ettevalmistajad, on nende osakaal ka otsustusprotsessis väga suur. Selles mõttes on valitsus muidugi tubli, et on enda kanda võtnud palju enam kui ette nähtud.

Kuivõrd riik toimib kõikvõimalikke keskmisi näitajaid arvestades keskmiselt edukalt ning on oma tegevusprogrammis 2011-2015 seadnud eesmärgiks jõuda 2015. aastaks viie tõhusama valitsusega Euroopa Liidu riigi hulka, siis poleks nurisemiseks justkui põhjust.

Seda enam, et keskmine inimene saab keskmist palka, on keskmiselt õnnelik ja optimistlik ning sureb keskmiselt kõrgemas eas kui ealeski varem Eestis keskmiselt surdud on.

Kõige hea ja ilusa kõrval on häda vaid selles, et selline keskmine inimene on fiktsioon ning ta eksisteerib sama reaalselt kui Muna Ott või Õuna Endel.

Muidugi on hea, et Eesti säilitas valitsemise tõhususe näitaja osas Euroopa Liidu riikide võrdluses 6. positsiooni Lausanne’i rahvusvahelise ärikooli IMD maailma riikide konkurentsivõime pingereas. Muidugi on hea, et valitsusliidu eesmärk on hoida valitsussektori eelarvepositsioon 1 protsendi tasemel SKPst.

Aga selliste abstraktsete kategooriate ja näitajatega opereerimine on valitsejad irrutanud luust ja lihast inimestest ning nende siin ja praegu elatavatest eludest.

Haridusministri manipulatsioon lastelt lapsevanemate palkade kohta küsides ning peaministri fopaa fooliumiga riigikogus demonstreerivad ilmekalt pehmelt öeldes küünilist osavõtmatust.

Valitsus soovib, et Eesti oleks tugeva kogukondliku võrgustiku ja identiteediga. Tahaksin rõhutada, et see on käesoleva hetke kõige olulisem teema, kuna see põimib mitut teist väga olulist valdkonda ning loob vundamendi eesti rahvuse ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Seetõttu oleks aeg minna soovide soojast ja mugavast maailmast edasi tõsiste tegude tandrile.

Kindlasti tuleks elu sisse puhuda ühistulisele tegevusele, kohandades vastavalt kehtivat õigust ning luues tugisüsteemi selle arenemiseks. Selline ühistegevus on kogukondliku võrgustiku majanduslik väljund ning see toimis hästi sõja-eelses Eestis ning toimib tänini paljudes teistes riikides.

Teisena toonitaksin, et erakonnad tuleks tuua võimumäelt tagasi rohujuure tasandile ning integreerida nad võrdse subjektina teiste mittetulundus- ja vabaühenduste tegevusse.

Teisisõnu – kodanikuühiskonna arengu eeldus on võimu osaline tagastamine kogukonnale ning võimu jagamine elik võimu ühine teostamine. See sisaldab juba eos ka vastastikust austust ja lugupidamist.

Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal poliitikutelt ja poliitikavaatlejatelt hinnanguid Ansipi kolmanda valitsuse ava-aastale.