:format(webp)/nginx/o/2019/12/27/12837462t1h4055.png)
Minu nimi on Marleen Paberit. Olen Jane Paberiti tütar. Mu ema tegi 2019. aastal Šveitsis abistatud enesetapu, ning seda teemat kajastas tol ajal «Pealtnägija». Postimees avaldas pühapäeval Riina Solmani arvamusartikli samal teemal, mis oli ka Impulsi saates.
Vaatasin saadet, kogusin mõtteid. Esmalt on mul hea meel, et teemat võetakse tõsiselt ning seda arutatakse. Aitäh!
Siin on minu vastus lugupeetud pr Solmanile.
Kuulasin Teid hoolega ning Teie lootusest, et Jane Paberiti lähedasi ja tuttavaid ei puuduta ja ei solva, panite kahjuks pika puuga mööda. Teie Riigikogu veebilehe tutvustuses seisab:
«Minu siht on hooliv ja turvaline keskkond, kus peredel ja lastel on hea elada, noortel ennast teostada ning vanemal põlvkonnal väärikalt vananeda. Töötan ettevõtliku, hooliva ja kogukondliku riigi nimel, kus üksteist toetatakse. Keegi ei tohiks jääda märkamatuks ja muredega üksi.»
Ometigi Teie jutt Impulsis pani mõtlema, et kas päriselt ka või? Mul oli kahju kuulda, et minu ema tehtud «reklaam» Teid ehmatas, aga mõeldes tagasi, pole selleks põhjust. Ema tegi koos toredate ja abivalmite inimestega ALS Eesti kodulehe, meediakajastus aitas teadvustada harvikhaiguseid, probleemkohti meie sotsiaalsüsteemis (ja muus), annetati (mitte ainult minu emale, et minna Šveitsi; vaid ka teistele ALSi ja muid harvikhaiguseid põdevatele inimestele), korraldati heategevusüritusi.
Mul on siiralt kahju, et Teile tundub abistatud enesetapu seadustamine õõvastav ning lausa kuritegelik! Tõsiselt!
Otsisime õega üles ühe lõigu ema raamatust:
«…see on päevade kaupa nutmisest, katkistest suhetest, püksipissimisest (ja mitte ainult), isiksuse muutumisest, krampidest, abitusest, lamatistest, kontrollimatust süljevoolust, ahastusest, üksindusest, hirmust, reetmisest, sondidest, valust, vaimsest ja füüsilisest ebamugavusest 24/7, süütundest, hingamisaparaatidest, lootusetusest, leinast. Ja ma ei räägi ainult haigetest. Selle kõik teevad läbi ka lähedased.»
Aga see on tore, et Teie arvate, et tihti on tegemist abistatud enesetapul hoopiski depressiooniga. See on kindlasti osa, aga jah.
Abistatud enesetapp on meil reguleerimata, ja Teie ei soovi, et me jõuaksime sellisesse etappi (selle seadustamiseni) lihtsalt psühholoogilistel või majanduslikel põhjustel.
Mõtleme nüüd korraks tõsisemalt. Abistatud enesetapuni viiv protsess kestab kuid (aastaid), nõuab professionaalide osalust praktiliselt igal sammul, kõik detailid on sügavuti läbi arutatud. Tuleb külastada erinevaid arste, täita suurtes kogustes dokumente. Ütleme nii, et «lihtsalt psühholoogilised või majanduslikud põhjused» ei ole siin mingi mõjufaktor, ja ausalt öeldes on nukker, et Teie kui Riigikogu liige olete nii kindlal ja negatiivsel seisukohal teemal, mille puhul on selge, et mingit erilist teadmist olemas ei ole.
Mõtteid tekkis mul veel, kuid praeguseks lõpetan.