Juhtkiri: liigkallis mobiilside pärsib ELi majandust

ELi piires helistamise hinnalaeks saab 29 senti minutis. Foto: SCANPIX

Elades riigis, kus tasuta traadita internet on avalikes kohtades kujunenud enesestmõistetavaks nähtuseks, jahmatab välismaale reisivaid eestimaalasi ikka ja jälle tõsiasi, et Lääne-Euroopas ei ole see teps mitte nii.

Kuid summa, mida hotellis või lennujaamas arvuti wifi-võrku ühendamise eest küsiti, kahvatub selle hingehinna kõrval, mis vaatab hiljem vastu telefoniarvelt. Isegi siis, kui reisi ajal teadlikult hoiduda ise helistamast, lühisõnumeid saatmast või andmesidet kasutamast – mis 21. sajandi teisel kümnendil tundub küllaltki absurdne.

Kuigi paljuski Euroopa Komisjoni survel on viimastel aastatel piiritaguse mobiilside roaming- ehk rändlusteenuse hinnad odavamaks läinud ja ühtlustunud, jagub arenguruumi veel küllaga.

Hindade reguleerimist võib vabas turumajanduses käsitleda küll kui jõumeetodit, kuid paraku näitab senine kogemus, et pelgalt operaatorite omavahelisele konkurentsile kõnealuses valdkonnas loota ei saa.

Samas ei tähenda hinnalae seadmine, et vaba konkurentsi tõhustamisega ei tuleks enam vaeva näha.

Komisjoni surve ettevõtetele on õigustatud. Euroopa Liit on ellukutsumisest saadik aastakümnete jooksul püüdnud ühtses (majandus)ruumis kõikvõimalikke piire ja piiranguid kaotada. Ka mobiilside rändlusteenuste juures on paslik rääkida ühenduse põhialustest ehk kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumise tagamisest. Ajal, mil üha enam asjaajamisi võiks käia digitaalselt, ei tohi side hind majanduse arengule piduriks saada.

Paaril viimasel aastal oleme näinud nutitelefonide ja tahvelarvutite võidukäiku. See on endaga kaasa toonud andmeside kolimise laua- ja sülearvutist sõna otseses mõttes taskusse, rääkimata näiteks tõigast, et lihtsate SMS-sõnumite saatmine on muutunud tunduvalt mugavamaks.

Lisandunud on mitmesuguseid mobiilseid teenuseid, mida tarbijad tahaksid üleliia kukrut kergitamata kasutada ka välismaal viibides.

Kõikvõimalikud märgid näitavad, et neid teenuseid võiks tegelikult olla mitu korda rohkem. Nende üha laiem kasutuselevõtt tooks tulu ka operaatoritele, kes praegu kramplikult tariifide küljes ripuvad.

Eesti rõhutab oma ELi 2011.–2015. aasta poliitika ühe olulisima tegevuseesmärgina, et e-autentimine ja digiallkirjastamine areneks kogu ühenduses. See puudutab vahetult ka mobiilset andmesidet.

Teadupärast on mobiil-ID – teenus isiku tuvastamiseks ja dokumentide allkirjastamiseks – mullu veebruarist Eestis riiklik digitaalne isikutunnistus. Pidades silmas nii äri- ja asjaajamise lihtsust kui ka uute teenuste leviku kiirust, on mobiilside mõistlik ja ühtlane hind kogu euroliidus seega üsnagi otsustava tähtsusega.