NATO perspektiivist võttes võiks kaitsekulutusi kärpinud Euroopal olla rõõmugi Türgi sõjaväest, mis on alliansis USA oma järel suuruselt teine ja mille tipptasemel hoidmise arvel kokku ei hoita. Kuid armee, kes paistab ajuti mõlgutavat poliitikasse sekkumise mõtteid, ELi väärtustega hästi kokku ei passi.
Kurdistani probleemid peaksid paistma tuttavad kümnendeid baskide vägivaldse vabadusvõitlusega maadelnud Hispaaniale ja mitte nii väga ammu iiri terroristidega kimpus olnud brittidele.
On mõistetav, et kui vabadusvõitleja rahastab end narkoärist ja väljendab priiusepüüdeid (valdavalt oma rahvuskaaslaste keskel) pomme pannes, ei piisa suusõnalistest noomitustest, vaid tuleb mõnel käed seljale väänata ja investeerida range režiimiga vanglatesse. Sellegipoolest on selge, et Türgi ei ole taganud kurdidele kõiki neid õigusi, mida lubab põlisrahvustele EL.
Türgi suurlinnade tänavapilt, kus liigub nii miniseelikuis kui ka konservatiivsete moslemite pearätiga naisi ning isegi kaetud näoga araabia turiste, võiks olla reaalse usuvabaduse tagamise eeskujuks mõnele burkad keelanud Lääne-Euroopa riigile. Paraku sureb ilusa fassaadi taga endiselt hirmuäratavalt palju naisi aumõrvade tagajärjel.
Keegi ei vaidlusta, et suurem osa Türgi valijaist hääletabki võimuloleva AK partei poolt. Aga samamoodi, nagu tõenäoliselt toetabki suur osa venelastest Ühtset Venemaad. Kõigi võimuharude ja tagatipuks otsapidi ka meedia enda kontrolli alla haaramise poolest ongi nende kahe maa juhtparteid sarnased.
Türgi piir ELi finantsraskuste maskottriigi Kreekaga on kurikuulus kui koht, kust saabub ELi suurem osa illegaalsetest sisserändajatest. See on riik, mida rahvusvahelistes demokraatiaindeksites nimetatakse poolvabaks. Jne. Türgi ilmselgelt pole veel küps hommepäev ELi pääsemiseks.
Aga türklastel on õigus, kui nad ütlevad, et EL peaks käsitlema nende liikmeks pürgimist ausalt. See tähendab, et ilma islamofoobia ja mitmes Euroopa riigis selles küsimuses levinud riigisiseseks tarbimiseks mõeldud populismita. Uskumus, et sealt ootab ELi pääsemist «rätipeade» hord, seisab ilmselt sama kindlatel jalgadel kui mõne lääneeurooplase kujutlus, et Ida-Euroopas elavad vaid prostituudid ja torumehed.
Väidetavalt on tagurpidi pöördunud isegi Gastarbeiter’ite voog Saksamaale: mitte ainult ei eelistavat türklased pigem kasvava majandusega kodumaale jäämist, vaid olevat kasvanud ka Türki tööle suunduvate sakslaste hulk. Miks ei võiks lihtsalt öelda, et saage vähemuste ja naiste õigusi austavaks täisdemokraatiaks, kus sõjavägi on vankumatult allutatud tsiviilkontrollile, ning – Bienvenue!