Sulev Keedus on eesti dokumentalistika mastimänd, et mitte öelda südametunnistus. Vaat et ainus, kes veel julgeb võtta kaamera ja mõtestada ebamugavaid, sotsiaalset närvi eeldavaid teemasid, mis õõnestavad meie kui eeskujuliku «Balti tiigrist» riigi kuvandit.
Juba «Jonathanis Austraaliast» näitas Keedus, kuidas majandusliku rõõmujoovastuse, rikkuse õue peale toova valge laeva ootuse kõrval eksisteerib ühtlasi sügav lootusetus, mis paneb jalgealuse kaotanuid end põhja jooma. «Varesesaare venelastes», mis äsja ekraanidele jõudis, siirdub autor aga Narva, et jäädvustada sealset elu Kreenholmi sulgemise eel ja järel.
Tulemuse üle võib vaielda, aga see ei tee olematuks tõsiasja, et ka selline Eesti eksisteerib, veel süngem, saatuse hooleks jäetum, vähemalt autorikujundi järgi. Pea vastu, Sulev!