JUHTKIRI ⟩ Iisrael või Ukraina?

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Lääs aitab Iisraeli rohkem kui Ukrainat.
• USA Kongressis võib abipakett Ukrainale takerduda.
• Iisraeli-Iraani konflikt ei tohi kasvada suuremaks sõjaks Lähis-Idas.

Kui lääs tegutseks Ukraina kaitsmisel sama otsustavalt nagu Iisraeli kaitsmisel Iraani pommirünnakute vastu, oleks sõja lõpp Ukrainas palju lähemal. Ja seda Ukraina tingimustel ning seega Eesti huvidele vastavalt.

Paljud vaatlejad nii meil kui ka piiri taga küsisid laupäevast Iraani rünnakut Iisraeli vastu kommenteerides, et miks ei võiks lääneliitlased kaitsta Ukrainat samamoodi Vene pommirünnakute eest, nagu kaitsti Iisraeli Iraani rünnaku eest. Iisrael sai Iraani pommirünnakute tõrjumisel lisaks oma relvasüsteemidele abi USA-lt, Ühendkuningriigilt, Prantsusmaalt, aga ka Jordaanialt.

Osaliselt on lääneliitlased põhjendanud tõrksust Ukraina suuremal abistamisel ning otseselt Ukraina sõtta sekkumisel asjaoluga, et Ukraina pole NATO liige. Ent NATO liige pole ka Iisrael. Karm tõde on muidugi selles, et kui Venemaa on tuumariik, siis Iraan seda pole. Siit järeldub muidugi seegi, et igati tuleb takistada Iraanil saamast tuumarelva. Viimasel juhul kujuneb olukord Lähis-Idas ennustamatuks, sest lääneliitlased muutuvad sama ettevaatlikuks kui Ukraina sõja puhul.

Samal ajal kui Iisraelil on täielik õigus end rünnaku eest kaitsta, on Euroopa, sealhulgas Eesti huvides, et Iraani-Iisraeli konflikt ei laieneks suuremaks sõjaks Lähis-Idas. Alates Iisraeli-Hamasi sõjast on kogu aeg hoiatatud sõja laienemise eest. Peale selle, et laiem sõda Lähis-Idas tooks endaga kaasa taas suurema põgenike laine Euroopasse, jaguks läänemaailmal vähem tähelepanu Ukrainale. Ometi on Ukraina sõda Eestile eksistentsiaalsema tähendusega. Muidugi võidaks suuremast Lähis-Ida sõjast Venemaa, kellega lääs võib hakata tegema koostööd Iraani ohjeldamiseks. Näiteks kasvõi selle nimel, et Iraan ei saaks tuumarelva. Sõlmiti ju Venemaa osalusel 2015. aastal Iraani tuumalepe, mis seadis selged piirangud Iraani tuumaprogrammile.

Ei tohi ka unustada Iisraeli tegevust Gaza sektoris, kus on nüüdseks surma saanud juba üle 34 000 inimese, kel pole olnud võimalust kuhugi põgeneda.

Peale selle, et laiem sõda Lähis-Idas tooks endaga kaasa taas suurema põgenike laine Euroopasse, jaguks läänemaailmal vähem tähelepanu Ukrainale.

Asja ei tee kergemaks ka olukord USA Kongressi esindajatekojas, mille spiiker Mike Johnson on surve all mõlemalt poolt – Donald Trumpi lojalistide poolt mitte panna Iisraeli ja Ukraina abipaketti hääletusele ning ülejäänud vabariiklaste ja demokraatide poolt seda teha. Nüüd räägib meedia sellestki, et Iisraeli ja Ukraina abipakett võidakse lahku lüüa, mis võib vabalt tähendada, et Iisrael oma abi saab, ent Ukraina mitte. Toetust aga vajavad mõlemad. Säärane stsenaarium signaliseeriks Venemaale, aga ka Euroopale Joe Bideni administratsiooni nõrkust ning ühtlasi kahepalgelisust. Kusjuures rahu Ukrainas on saavutatavam kui rahu Lähis-Idas.

Mida saab Eesti ses olukorras teha? Midagi ikka saab – meie diplomaadid peavad väsimatult meenutama Ukraina olukorda. Ning ka meie ise – annetage palun Ukrainale, sest Ukraina vajab hädasti igasugu abi. Nii nagu juba üle kahe aasta.