Kaido Pihlakas ⟩ Kes ja mida võib Eestis valida?

Kaido Pihlakas Foto: Erakogu

• Kohalik omavalitsus otsustab ka riigikaitsega seotud küsimusi.
• Ühiskonnategelased on Vene kodanike valimisõiguse suhtes ükskõiksed.
• Eesti seadused aitavad valimisõiguse probleemi paremini mõtestada.

Emeriitadvokaat ja reservkapten Kaido Pihlakas Isamaast selgitab, miks on Ukraina sõja taustal vajalik võtta  Eestis Vene kodanikelt valimisõigus kohalikel valimistel.

Postimehes ilmus 5. aprillil Martin Ehala artikkel «Ajaloolise kaaluga otsustuskoht», millisest selgub, et 60 tuntud ühiskonnategelasele esitatud küsimusele agressorriigi Venemaa ja Valgevene kodanikelt meie riigis kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmise kohta pidas võimalikuks vastata ja oma arvamust avaldada üksnes seitse.

Olles ise ligi pool sajandit tegutsenud advokaadina inimeste seaduslike õiguste ja huvide kaitsmisel ning pisut vähemat aega tegelenud reservohvitserina  meie riigi riigikaitse probleemidega, tajusin Ehala avaldatud teavet meie tuntud ja tunnustatud ühiskonnategelaste valdavalt ükskõiksest suhtumisest – seda tänases keerulises julgeoleku olukorras, olles siis meie riigis suhteliselt erandlikuna eksisteeriv – meil elavatele vaenuliku riigi kodanikele antud õigusse valida kohalikke võimuorganeid, nende kaudu laialdaselt oma võimu realiseerides, äratuskellana. On hädavajalik selles aktuaalses küsimuses selgitada nii enda kui ka kolleegide seisukohti.

13.03.2024 ilmus Päevalehes endise riigikohtu esimehe ja Euroopa Inimõiguste Kohtu liikme Rait Maruste põhjalik ja argumenteeritud artikkel «Eesti põhiseadus lubab Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmist». Kiirendamaks kolleegide arutelu alustamist ja oma arvamuste esitamist, saatsin nimetatud artikli paljudele kolleegidele ja ka reservohvitseride juristidele ning mitmed vandeadvokaadid, näiteks Leon Glikman, Madis Päts jt, esitasid oma põhjalikud ja kindlad seisukohad.

Glikmani artikli, milles ta nõustub Maruste põhiseisukohtadega, avaldas Postimees 10. aprillil veebis ja 12. aprillil ka paberil. Glikman käsitleb oma artiklis ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohti, milles on rõhutatud, et õigus osaleda kohalikel valimistel ei kuulu Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kaitsealasse, leides kokkuvõtvalt, et Euroopa Liidu õigus ja meie põhiseadus ei keela ülekaalukate põhjuste olemasolul kolmandate riikide kodanikelt kohalike omavalitsuste valimisõigust ära võtta. Samas lisades, et see on poliitiline küsimus ja «sestap sinna mängumaale ma vandeadvokaadina ei kipu».

Emeriitadvokaadina siiski leian, et kohaliku omavalitsuse valimisseaduse muutmine on õiguspoliitiline küsimus, mitte üksnes normitehniline probleem, kuivõrd reeglina seadus kaitseb ja reguleerib mingit ühiskonna normaalseks toimimiseks vajalikku olukorda, seejuures lähtudes ka sise- ja välisjulgeoleku tagamise vajadustest.

Eksivad või tahtlikult eksitavad avalikkust need juristid ja poliitikud, kes väidavad, et omavalitsuste valimistel moodustatavad volikogud ja täitevorganid saavad eelkõige  lahendada üksnes elanikele olulisi kommunaalküsimusi.

Pahatahtlikult valed ja eksitavad on nende isikute väited, kes selgitavad, et meil elavatelt meile vaenuliku agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmine olevat meie riigile julgeolekurisk, sest nii võime muuta seni meile sõbralike inimeste suhtumist meie riiki, kuid see on siiski ebatõenäoline, sest nende igapäevaelus midagi ei muutu.

Leian, et sisulise ja vajaliku vastuse tänasele pakilisele kohalike valimiste probleemile annab lähem tutvumine seadustega.

Esmalt juhin tähelepanu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) paragrahvile 22, mille sätte lõik 1 kehtestab, et volikogu ainupädevusse kuulub otsustamine, keda valida vallavanemaks või linnapeaks, kes on nende volikogu esindaja või esindajad vabariigi presidendi valimisel valimiskogus. Erilise volituse annab volikogule KOKS paragrahviga 53 märgiga 1 selles, et kohalik omavalitsus võib moodustada valla- või linnavalitsuse korrakaitseüksuse ja nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku.

Meie põhiseaduse järgi on ainult Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.

Seega võimaldab seadus omavalitsusel kriisiolukorras moodustada ka võõrriigi kodanikest,  just neile sobivatest ja ustavatest isikutest legaalseid, neile alluvaid korrakaitseüksusi ning määrata neid juhtima isegi meile vaenuliku riigi kodakondsusega eriväljaõppega reservohvitserid. KOKS võimaldab erakorralise ja sõjaseisukorra ajal käivitada seni, rahuajal nn uinuvas olekus oleva, kuid ette valmistatud, treenitud viienda kolonni.

Lisaks sellele sätestab riigikaitseseadus, käsitledes riigi kaitsevalmidust, et sundtöökohustuse panemise otsustab valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juht või tema volitatud isik. Seega, reaalse sõjaohu tekkides saab kohaliku omavalitsuse ametnik otsustada, kas on vaja rakendada sundtöökohustust vajalike kaitserajatiste püstitamiseks. Ilmselgelt langeb kriisi- ja sõjaseisukorras kohalikele omavalitsustele eriline roll tsiviilkaitse korraldamisel ja elanikkonna ohutuse tagamisel. Seda on kinnitanud sõda Ukrainas. Kui aga nende küsimuste otsustamise ja lahendamisega tegelevad agressorriigi enda kodanikud, siis on olemas sabotaažirisk ja määramatult kõrgemad on julgeoleku tagamisega seotud riskid.

Emeriitadvokaadina siiski leian, et kohaliku omavalitsuse valimisseaduse muutmine on õiguspoliitiline küsimus.

Samas pean vajalikuks rõhutada, et meie põhiseaduse järgi on ainult Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kuid pole vähematki kahtlust, et meile vaenuliku agressorriigi Venemaa ja ka Valgevene kodanikel lasub analoogne kohustus oma riigi põhiseaduse kohaselt.

Tänases rahvusvahelises olukorras on ilmselt kiiret lahendamist vajavaks muutunud küsimus lahendatav meie põhiseaduse paragrahvide 70 ja 104 alusel, kus sätestatakse, et riigikogu otsustusvõimelisuse lahendab riigikogu kodukorra seadus, mille järgi riigikogu on otsustusvõimeline, kui täiendaval või erakorralisel istungil on kohal üle poole riigikogu koosseisust, ning riigikogu teeb otsuseid poolthäälteenamusega, kui EV põhiseadus või kodukorra seadus ei ole näinud ette teisi. Seejuures sätestab põhiseaduse paragrahv 104, et riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta kohaliku omavalitsuse valimise seadust.

Kas täna on hädavajalik ja aktuaalne meie kohalike omavalitsuste valimiste seaduse muutmine – olukorras, kus Venemaa, olles alustanud täiemahulist sõda Euroopas, kasutab aktiivselt asümmeetrilise sõja erinevaid hübriidoperatsioone ning püüab õhutada pingeid Eesti ühiskonnas? Vastuseks on kindel JAH!