Ka Tallinnas vajab elanikkonnakaitse püsirahastust, sest kolmandik Eesti elanikest on tõsisema kriisi või sõjalise ründe korral otseses sõltuvuses Eesti suurima kohaliku omavalitsuse võimekusest abi osutada. Kui riik ei suuda piisavas mahus reageerida, mis on kooskõlas ka riigikantselei hiljutise tõdemusega, siis Tallinn võiks seda iseseisvalt teha ja tahta. Kuigi igasse linnaossa kerksuskestuste rajamine on igati õige algatus, tuleb tajuda ka Tallinna ees seisva väljakutse mastaapi. Kui tahta reaalselt näha, milline tagajärg oleks Tallinna-suuruse linna ründamisel, tasub pöörata pilgud võrreldava elanikkonna suurusega Mõkolajivi (ca 500 000 elanikku) ja Hersoni (ca 300 000) poole.
Reaalsus, mis Ukraina linnadest vastu vaatab, pole mitte ainult tsiviiltaristu ja elumajade häving, inimeste kannatused, aga ka kohalike omavalitsuste hallatavate hoonete hävitamine. Seejuures on linnad valitud sihtmärgiks just nii asustustiheduse kui ka kortermajades elavate inimeste haavatavuse tõttu. Pihta on saanud ja saavad ka edaspidi kaubanduskeskused ja transpordisõlmed, aga ka administratiivhooned koos päästekomandodega, ehk me võime ju rajada kerksuskeskusi ja teha linnaosavalitsushoonetest nn avalikud varjumiskohad, ent tabamuste tagajärjel pole neist enam suuremat abi.
/nginx/o/2022/03/31/14456957t1h9522.jpg)
/nginx/o/2023/01/20/15091025t1h48a0.jpg)