JUHTKIRI ⟩ Kannatuste karikas on täis

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti ei kavatse Moskva patriarhaadi poliitikat enam taluda.
• Lõpuks kannatus katkeb.
• Šokiteraapiast võib olla abi.

Küllap on enamik eestlasi midagi kuulnud piiblitarkusest, mis käsib kurjale kurjaga mitte vastata ja selle asemel teine põsk ette keerata. Me võime olla üks Euroopa kõige usuleigeimaid rahvaid, kuid kogu meie kultuur on kristlusest läbi imbunud.

Näiteks saab järgmisel aastal 500 aastat esimesest eestikeelsest raamatust, mis oli samuti kristliku sisuga. Eestlaste kirjaoskus sai siit alguse ja juba 19. sajandi lõpuks oli Eestis kirjaoskamatuid alla viie protsendi, mis on kümme korda vähem kui Moskvas ja Peterburis.

Me oleme sellised nagu oleme tänu sellele, et me kuulume lääne kristlusse, kus riik ja kirik on lahutatud ja kus väärtustatakse haridust ja iseseisvat mõtlemist. Ja me oleme käitunud vastavalt kristluse õpetusele. Me ei ole vastanud kurjale kurjaga.

Kuigi Venemaal ei ole riik ega kirik poole sajandi pikkust Nõukogude okupatsiooni tunnistanud, vabandamisest rääkimata, andsime meie 2002. aastal Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule loa Eestis tegutseda.

Midagi ei ole teha. Inimesel on kaks põske, mitte kolm, viis või kümme. Jeesus ei käskinud ennast lõputult peksta lasta. Me oleme olnud piisavalt kannatlikud.

Kakskümmend aastat hiljem alustas Venemaa Ukrainas täiemahulist sõda, mida on algusest peale toetanud ja õnnistanud Moskva patriarh Kirill.

Me olime kannatlikud, kui kohalik kirikupea metropoliit Eugeni ei suutnud selget seisukohta võtta ja esines avaldusega, et «kõigil võib olla sõja kohta oma arvamus».

Me olime kannatlikud, kui jaanuaris 2023 rabas kõiki uudis, et riigikogu valimistel kandideerivad venemeelse liikumise Koos aktivistid kavatsevad koos Moskva patriarhaadile alluva kirikuga korraldada Toompeal «palvuse rahu eest».

Me olime kannatlikud, kui metropoliit Eugeni esines vabandustega, et kirik on langenud «poliitilise provokatsiooni ohvriks».

Selle aasta jaanuaris hakkas meie kannatus otsa saama. Me ei pikendanud enam metropoliit Eugeni elamisluba ja ta pidi Eestist lahkuma.

Samal ajal jätkas patriarh Kirill Moskvas veelgi räigemal toonil ja kuulutas Ukrainas peetava sõja pühaks sõjaks.

Midagi ei ole teha. Inimesel on kaks põske, mitte kolm, viis või kümme. Jeesus ei käskinud lasta ennast lõputult peksta. Me oleme olnud piisavalt kannatlikud.

Siseminister Lauri Läänemets (SDE) tegi õigesti, kui ütles, et Moskvas tegutsev õigeusu patriarhaat tuleb tunnistada terroristlikuks organisatsiooniks.

Pole vaja karta, et Moskva kiriku terroristlikuks kuulutamine kedagi šokeerib. Keegi ei kavatse terroristlikuks kuulutada Eestis tegutsevaid kogudusi, vaid nende emakirikut Moskvas. Kui see koguduseliikmeid šokeerib, siis ongi see hea.

Räägitakse, et Konstantin Vassiljev on šokis, ja ka narvalased pidid olema šokis, sest nad said alles nüüd teada, et Narvat ei pommitanud puruks mitte Saksa fašistid, vaid Nõukogude «vabastajad».

See on väga hea, kui meie Vene propagandamullis elavad kaasmaalased šokis on. Võib-olla jõuab neile siis midagi kohale. Meie oleme juba kaks aastat šokis selle pärast, mida Venemaa Ukrainas teeb.