/nginx/o/2011/11/20/842550t1hfa8c.jpg)
Kaitseliitlane Raivo Linnas kirjutab, et uue Kaitseliidu seaduse eelnõu koostanud ja kooskõlastanud ametnikud ei loo paremaid tingimusi totaalkaitseks, vaid hoopis halvendavad neid. Muuhulgas on probleem see, et kaitseliitlased ei julge uue seaduse korral enam kehtiva kindlustuseta autoga ringi sõita, nagu neil seni tavaks.
Kaitseliit on vabatahtliku, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdava ning sõjaväeliste harjutustega tegeleva riigikaitseorganisatsioonina lahutamatu ja traditsiooniline osa Eesti riigikaitsest. Kaitseliidu peamine ülesanne on suurendada rahva valmisolekut Eesti iseseisvuse ja põhiseadusliku korra kaitsmiseks.
Kaasaegses demokraatlikus õigusriigis peab sõjalist jõudu kasutavate organisatsioonide õiguslik regulatsioon olema selgelt määratletud ja ühtselt arusaadav, kuid õigust luues ei tohi ära kaotada reguleeritava ainese sisu ja tasalülitada reguleeritava subjekti eesmärgi saavutamise ja põhiülesannete täitmise võimet.
Riigikokku on jõudnud kaitseliidu uue seaduse (KaLS) eelnõu (190 SE I), milles on sätestatud mitmeid olulisi ja vajalikke muudatusi, kuid selles on ka ohte kaitseliitlaste kaitsevalmiduse ja -tahte säilimisele. Kirjeldan alljärgnevalt paari olulisemat.
Menetluses olevas eelnõus on Kaitseliidu tegevliikme ja auliikme õigused tasuta ja tasustatud lisapuhkusele (§57) sätestatud sõnastuses, mis ei toeta põhiseaduses sätestatut.
Praegu veel kehtivas seaduses on riigieelarvelises asutuses või ettevõttes töötaval Kaitseliidu tegevliikmel õigus tema maleva pealiku taotlusel Kaitseliidu väljaõppes osalemiseks ja teenistuskohustuste täitmiseks saada ühe aasta jooksul kuni viis päeva vabastust tööülesannete täitmisest koos tema keskmise palga säilitamisega.
Lisaks on tööandja kohustatud Kaitseliidu tegevliikme ja maleva pealiku taotlusel võimaldama riigieelarvelises asutuses või ettevõttes töötavale Kaitseliidu tegevliikmele Kaitseliidu teenistuskohustuste täitmiseks ühe aasta jooksul kuni viis päeva palgata puhkust valitsuse kehtestatud korras.
KaLS eelnõus (§57 lg 1) on tegevliikmel ja auliikmel õigus saada teenistusülesannete täitmiseks ühe aasta jooksul kuni kümme kalendripäeva tasustamata lisapuhkust ja Kaitseliit võib neile maksta lisapuhkuse eest hüvitist kuni viie kalendripäeva ulatuses.
Kaitseliitlaste tagatised on eelnõus muutunud lahjemaks, kui see on praegu kehtiva seadusega ette nähtud. Pealegi, täiendava rahalise kohustuse panemine Kaitseliidule on juba ette läbikukkumisele määratud, sest Kaitseliit on niigi tõsises rahapuuduses.
Siit saab järeldada üksnes seda, et seaduse eelnõud koostanud ja kooskõlastanud ametnikud ei loo uue seadusega paremaid tingimusi totaalkaitse printsiibi tegelikuks rakendamiseks riigis, vaid halvendavad neid.
Tegelikuks totaalkaitseks peavad Eesti riigi kaitsesse reaalselt panustama kõik kodanikud kas otse või asutuste, organisatsioonide, ettevõtete ja seltsingute kaudu. Panus riigikaitsesse ei ole küllaldane, kui ainult makstakse ausalt ja kohusetundlikult makse.
Nii ei ole mitmes teises riigis ega saa olla ka Eesti Vabariigis, kui riigi juhtidel on tegelik tahe tõsta Eesti riigi kaitse võimet ja rakendada ellu totaalkaitse printsiipi.
Riigikogul on vaja seadustada Kaitseliidu tegevliikme õigus saada Kaitseliidu väljaõppes osalemiseks ja teenistuskohustuste täitmiseks ühe kalendriaasta jooksul kuni viis päeva vabastust tööülesannete täitmisest koos tema keskmise palga säilitamisega ja tööandjale kohustus anda Kaitseliidu tegevliikmele Kaitseliidu teenistuskohustuste täitmiseks ühe kalendriaasta jooksul kuni viis päeva ka palgata puhkust.
Tööandjad soovivad saada põhiseaduses tagatud riigi kaitset ja peavad selleks ka ise panustama. Puhkusepäevade andmine ettevõttes või asutuses töötavale ühele-kahele kaitseliitlasele ei saa olla üle jõu käiv koormus.
Loomulikult otsustab riigikogu nii, nagu ta õigeks peab, kuid KaLS praeguse sõnastuse juures on reaalne oht, et kaitseliitlased ei saa osaleda mitmetel sõjalise eriala väljaõpetel, sest need toimuvad üldjuhul tööpäevadel.
KaLS eelnõu § 53 5. lõige kätkeb olulist ohtu kaitseliitlaste kaitsevalmidusele. Osundatud lõike kohaselt tekib riigil või Kaitseliidul liidu liikme suhtes regressiõigus tekitatud kahju hüvitisena makstud summa ulatuses.
Põhimõtteliselt ei ole kaitseliitlase süülise tegevuse või tegevusetuse korral regressiõiguse kasutamise seadustamine tavatu, kuid Kaitseliidu puhul tuleb arvestada ühte väga olulist aspekti.
Vabatahtlikud kaitseliitlased, kes on autojuhid, sõidavad teeliikluses Kaitseliidu autodega, millele pole ostetud liikluskindlustuse kaitset. Kaitseliidu ametnikud on kasutanud seaduses antud õigust jätta musta numbrimärgiga autodele liikluskindlustus ostmata raha vähesuse tõttu.
Mõneti on see mõistetav, kuid selle tagajärjel on kaitseliitlasest autojuht pandud reaalse olulise riski olukorda. Ta peab käsu alusel asuma autojuhina täitma teenistusülesandeid, kuid tema tahtest sõltumata on ta jäetud teeliikluses vastutuskindlustuse kaitseta.
Tegelikkuses tähendab see, et kaitseliitlasest autojuht võib olla olukorras, kus ta peab hakkama riigile maksma enda tekitatud suurt rahalist liikluskahju (2 500 000 eurot isikukahju korral).
Abi pole ka sama paragrahvi 11. lõikes väidetust, et süü hindamisel arvestatakse kaitseliitlase haridust, liikmeks oleku aega, teadmisi ja oskusi.
Esiteks, Kaitseliidu ülem või tema volitatud isik otsustab, kas ja kui suures ulatuses nõudeõigust kasutada üksnes siis, kui kahju korvatakse kannatanule Kaitseliidu eelarvest. Valitsuse reservfondist välja makstud hüvitise regressiõiguse otsustab vormiliselt kaitseminister, kuid tegelikult ametnikud.
Teiseks, osundatud lõik on vastuolus põhiseaduse § 12s sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga, sest nähakse ette võimalus kohelda sama ülesannet täitnud kaitseliitlasi erinevalt.
Oma pere ja enda tuleviku kestvusele mõtlev kaitseliitlane ei istu enam musta numbrimärgiga autorooli, kui seadus esitatud sõnastuses jõustub, isegi siis, kui tal on olemas kaitsetahe.
Lahendusi on kaks. Tuleb muuta vastutuse regulatsiooni enne seaduse jõustamist või riik leiab raha Kaitseliidu sõidukite kindlustamiseks ja kontrollib seda. Vastasel juhul ei ole põhjust eeldada, et vabatahtlikud kaitseliitlased osaleksid autojuhtidena väljaõppes ja teenistuses.
Eesti on piiratud ressurssidega väikeriik, mistõttu on kodanikualgatuse kaasamine riigikaitsele ja põhiseadusliku korra tagamisele igati otstarbekas ja totaalkaitse printsiibist lähtudes ainumõeldav.
Kaitseliitlased ja Kaitseliit on teinud õigusloome protsessi ajal mitu korda ettepanekuid KaLS eelnõus peituvate ohtude kõrvaldamiseks, kuid ministeeriumite ametnikud on neid ülalnimetatud aspektides eiranud.
Mõistlikult toimivas riigis kõrvaldatakse õigusloome tahtlikud vead või tahtmatud apsud enne seaduse jõustamist. Usun ja loodan, et riigikogu võtab vastu Kaitseliidu uue seaduse, mis ei tasalülita kodanike kaitsetahet, -valmidust ja -võimet ega seeläbi riigi kaitsevalmidust ja -võimekust.
Kaasaegses demokraatlikus parlamentaarses õigusriigis on oluline, et riigikogu liikmed ei tunneks ennast olevat liigses sõltuvuses ametnikest. Ei otsustusi tehes ega oma otsustuspädevust põhjendamatult palju täidesaatvale riigivõimule delegeerides.
Eelnõu koostajad on jätnud mitmed põhimõttelise tähtsusega asjaolud seadusest madalama tasemega õigusaktidesse, sealhulgas kaitseministri määrustega reguleerimiseks.
Parlamendi otsustusõiguse liigne delegeerimine ministrile ainuisikuliseks otsustamiseks näitab ametnike riigi teket. Usun ja loodan, et riigikogu seisab vankumatult Eesti riigi ja põhiseadusliku korra kaitse eelduste säilimisel ja tugevdamisel.