LOODUSFOTO ⟩ Ürglooduse saadikud inimese loodud maastikus

Sookure emas- ja isaslind on väga sarnased, kuid isaslind kahardab oma sabasulgi sagedamini ja hoiab tiibu rohkem ripakil. Foto: Rein Kuresoo

Võin oma hallinevate juuste nimel vanduda, et jutud sellest, nagu jääks Eestis aasta-aastalt linde aina vähemaks, on sulatõsi. Aga see ei kehti kõigi linnuliikide kohta.

On üksjagu neidki sulisloomi, kes on osanud inimese tegevuse läbi muutuvas maailmas veidral moel uusi võimalusi leida ja tasapisi oma sugu kasvatada. Üks neist on sookurg – lind, kelle hääl kõlab otsekui kõnnu kutse ja kes näeb välja nagu ürglooduse suursaadik.

Teame, et sookured pesitsevad puutumatutes rabades. Aga neile meeldib hästi ka järveõõtsik, jõeluht, põõsassoo, võsastuv kruusakarjäär, roostik või saareke kopratammiga üleujutatud lammil. Ja uuemal ajal näivad sookurgedele pesapaigana sobivat metsamasinate poolt sügavaroopaliseks songerdatud oksarisulised raiestikud – seal ei taha neljajalgsedki enam luusida, ammugi ei tule sinna inimloom oma konte murdma. Sookured rajavad oma pesa maapinnale võimalikult vesisesse ja ligipääsmatusse kohta.