AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Põnevusromaan sõna otseses mõttes

Silver Anniko romaan «Rusikad» (1979). Foto: Sille Annuk

Eesti kirjanduses pole just palju raamatuid, millega on kaasnenud suuremad skandaalid, olgu nende põhjustajaks kas teos ise, selle autor või mingi muu tegur. Silver Anniko romaan «Rusikad» (1979) on eredaim näide, kirjutab kirjastaja Lauri Vanamölder.

Ilmunud juba küpses vanuses autori (51) debüütromaanina, tekitas see omal ajal ulatuslikku furoori: kriitikud olid segaduses, lugejad hullusid – hiigeltiraaž (28 000) kadus lettidelt imekiiresti. Kolm aastat hiljem raputas avalikkust autori mõrv, mis andis alust mitmesugusteks teooriateks. 2009. aastal püüdis keegi ärimees omaaegset menukit taasavaldada, kuid kuna tegemata jäi kirjastaja elementaarne eeltöö – autoriõiguste hankimine – mõistis kohus terve tiraaži (5000!) hävitamisele veel enne, kui see müüki pääses. 2018. aastal anti romaan välja kolmandat korda, sedapuhku igati korrektselt – lausa originaalkäsikirja kujul, st toimetaja ja tsensori kärbeteta. Nii et põnevust kui palju.

Mis siis tegi «Rusikad» niivõrd eriliseks? Esiteks seni peaaegu tundmatu autori debüüt, mille lugejad enneolematu innu ja menuga vastu võtsid. Teet Kallas on toonases arvustuses märkinud, et ainuüksi teose maht oli muljetavaldav – ligi 600 lk oludes, kus juba räägiti paksude romaanide hääbumisest ja kus eesti kirjandusse sama kaaluga romaane oli lisandunud vaid mõni üksik.