LEON GLIKMAN ⟩ Kas põhiseaduse muutmine on möödapääsmatu?

Leon Glikman Foto: Mihkel Maripuu

• Põhiõigusena saab käsitleda vaid kodaniku õigust valida riigikogu.
• Konventsioon ei pane liikmesriigile kohustust anda välismaalastele KOV valimise õigust.
• EL õigus ja põhiseadus iseenesest ei keela Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist.

Arusaadavatel põhjustel on kuumaks teemaks kujunenud kolmandate riikide kodanikelt, s.o isikutelt, kes pole Eesti ega Euroopa Liidu kodanikud, kohalike omavalitsuste valimise õiguse äravõtmise plaan. Kas seda teha on poliitiline küsimus, sestap sinna mängumaale ma vandeadvokaadina ei kipu. Seevastu probleem, kas välismaalaste valimisõiguse lõpetamine põhiseadust muutmata oleks mõeldav, on puhtõiguslik. Seda analüüsib vandeadvokaat Leon Glikman.

Selles osas on puudunud isegi tippjuristidel üksmeel. Endine Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) ja riigikohtu kohtunik Rait Maruste arvab, et see on võimalik, õiguskantsler Ülle Madise on vastupidisel seisukohal.

Kuna rahvusvaheline õigus on ülimuslik, siis tuleb sellest ka alustada. Euroopa Inimõiguste Konventsioon käsitleb põhiõigusena üksnes kodaniku õigust valida seadusandjat. EIK on arvukais lahendeis rõhutanud, et õigus osaleda kohalikel valimistel pole konventsiooni kaitsealas.

Seega, põhiõigusena saab käsitleda vaid kodaniku õigust valida riigikogu ning konventsioon ei pane liikmesriigile kohustust anda välismaalastele kohaliku omavalitsuse valimise õigust. Samuti ei keela see juba antud valimisõiguse äravõtmist. Euroopa Liidu põhiõiguste harta tagab liikmesriigi kodanikule õiguse hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. Harta ei anna kolmandate riikide kodanikele kohalikel valimistel valimisõigust, kuid välistab valimisõiguse äravõtmise Euroopa Liidu kodanikelt. Kuna Euroopa Liidu õigus ei keela kolmandate riikide kodanike valimisõiguse lõpetamist, siis tuleb pöörduda põhiseaduse poole.

Põhiseadus kehtestab võõrandamatuid ja seadusreservatsiooniga õigusi. Viimaste puhul on riigikogule antud volitus vastavat õigust täiendavalt reguleerida, sh. piirata. Kuna põhiseadus sätestab, et omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud on hääleõiguslikud «seaduses ettenähtud tingimustel», siis on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga õigusega.

Järelikult võib seadusega sätestada tingimusi kolmandate riikide kodanike kohalikel valimistel osalemiseks ning need tingimused võivad olla ka piiravad. Nii võimaldab põhiseadus kärpida ka muid välismaalaste õigusi näiteks tegevusala valikul, ettevõtlusega tegelemisel ja teabe saamisel. Kuna kolmandate riikide kodanikud on juba pikemat aega valimisõigust teostanud, siis viimase äravõtmiseks peavad olema ülekaalukad põhjused, milleks võivad olla Eestile eksistentsiaalset ohtu kujutavad Ukraina sõjaga seotud julgeolekuriskid.

Seadusreservatsioon «seaduses ettenähtud tingimustel» tähendab, et valimisõiguse tingimuseks võib seada agressorriigi kodanikuks mitteolekut. Venemaa ja Valgevene, aga näiteks ka nende liitlaste Iraani, Süüria ja Põhja-Korea kodanike puhul võib eeldada lojaalsust nimetatud riikide suhtes. Seega saavad nad agressorriigi huvides valimisõigust kuritarvitada, seda enam, et paljud neist on sõjaväekohuslased.

Soovimatus integreeruda pole iseenesest veel julgeolekurisk, kuid lojaalsust võõrriigi suhtes või vähemalt piisava respekti puudumist elukohamaa suhtes võib noorema püsielaniku puhul vahel kinnitada seegi, et Eesti kodakondsust pole taotletud, ehkki selleks piisab pelgalt keeleoskuse omandamisest ja seaduskuulekast siinelamisest.

Õiguskantsler on tuginenud sellele, et omavalitsuse valimistel moodustatud volikogud ja täitevorganid saavad eelkõige otsustada kommunaal-, lasteaedade- jm. kohalikke küsimusi. Iseenesest on see õige. Tuleb siiski arvestada, et valimiste tulemusel moodustatakse kohaliku omavalitsuse volikogu, kelle otsustada on avaliku võimu esindajate paikapanek ning selleläbi ka omavalitsuspiirkonna juhtimine ja selle poliitika kujundamine.

Omavalitsuse volikogu liikmed valivad esindajad valimiskogusse presidendi valimiseks. Seega, kaudselt osaletakse Eesti riigikaitse kõrgeima juhi valimistel. Kohaliku valimisõiguse kaudu on iseenesest võimalik astuda riigi julgeolekut kahjustavaid samme. Meenutame siinkohal 1993 Narva ja Sillamäe autonoomia referendumi plaane. Ma siinkohal küll ei väida, et selliseid samme tingimata astutakse. Kui oht on reaalne, siis võib valimisõiguse piirang olla vajalik ja proportsionaalne.

Kapo viimane aastaraamat viitab veenvalt idast tulenevatele ohtudele. Samas pole hea plaan piirata kõigi kolmandate riikide kodanike valimisõigust, pannes selle sõltuvusse kahepoolsetest rahvusvahelistest lepingutest, milledega antakse Eesti kodanikele välismaal pariteetsed õigused.

Reciprocity e. vastastikkus on küll rahvusvahelise õiguse baaspõhimõte, kuid ilma ühegi sisulise põhjuseta juba antud ja kasutuses olnud valimisõiguse äravõtmine näiteks USA või Kanada kodanikelt oleks selgelt mittevajalik. Kokkuvõtvalt leian, et Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus iseenesest ei keela ülekaalukate põhjuste olemasolul kolmandate riikide kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel valimisõiguse äravõtmist. Kuna edasise puhul on tegemist poliitilise küsimusega, siis siinkohal ma peatun.