KERTU JUKKUM Sure, koer! Mida kiiremini, seda parem (1)

Kertu Jukkum
, loomasõber
Copy
Koduotsiv Mõmmi Viljandi varjupaigast koos loomasõber Kertu Jukkumiga.
Koduotsiv Mõmmi Viljandi varjupaigast koos loomasõber Kertu Jukkumiga. Foto: Erakogu
  • Põllumajandus- ja toiduametil lasub kohustus sekkuda, kui loomale valmistatakse piina või valu.
  • Regionaalminister Madis Kallase retoorika on muutumatu: olukord tema allasutuses on korras.
  • Praegu on looma abistamiseks vaid üks võimalus – varastamine.

Paksu pruuni kasukaga ketis virelenud Pontu kõhetut keha katsid vaglad. Ta mädanes elusalt ja suri piinarikkalt. Tugevalt nälginud, karvatu ja haigena kuudis kössitanud Rocky elavnes päästmise hetkel. Kriitilises alakaalus loom ahmis sisse kõik, mis pakuti. Temagi suri loomakaitsjate püüdlustest hoolimata, kirjutab loomasõber Kertu Jukkum.

Neist juhtumitest oli teadlik ka loomade heaolu eest vastutav põllumajandus- ja toiduamet. Ametnik käis isegi kohapeal, loetles puudused ja tegi ettekirjutused. Viimaseid koerte omanikud ei täitnud ja järelkontrolli PTA ei teinud. Pole looma, pole probleemi.

Loomaomanikud jäid mõistagi karistuseta. Politsei ja prokuratuur menetlust ei alustanud – põhjendades seda sellega, et «loomapiinamine ei ole julm tegu», mis andnuks aluse. Pontu juhtumi puhul tehti kindlaks, et kuritegu on toime pandud, ent «puudus avalik menetlushuvi». Kahte erinevat looma julma kohtlemise juhtumit arutanud riigikohus leidis, et loomakaitsjatel puudub üldse loomade eest seismise õigus. Kuritegusid ennast ei arutatudki. See on pretsedent, mis loob tulevast õiguspraktikat.

Hooletusse jöäetud koer Pontu.
Hooletusse jöäetud koer Pontu. Foto: Erakogu

Ehk nüüdsest peaks Pontu ja Rocky omanikud pöörduma ise PTA, politsei ja prokuratuuri poole umbes nii, et palun mulle karistust! Piinasin oma looma julmal viisil surnuks. Prokuratuur on muide lubanud, et pöörduda võib ka tagantjärele. Ulvi Savin, Ott ja Reet Teearu, kasutage võimalust.

PTA-l lasub kohustus sekkuda, kui loomale valmistatakse piina või valu. Amet pole suutnud algatada mitte ühtki väärteomenetlust, millega viimase 15 aasta jooksul oleks loomapiinajalt loomapidamisõigust ära võetud. Kui seda oleks tehtud Pontu ja Rocky omanike puhul, poleks neil inimestel juba uued ohvrid oma piinarikast lõppu ootamas.

Regionaalminister Madis Kallase retoorika on muutumatu: olukord tema allasutuses on parem kui kunagi varem (sama juttu on rääkinud korduvalt ka eelkäija Urmas Kruuse). Konkreetseid näiteid PTA tegevusest lemmikloomade aspektis toob minister seitse väärteomenetlust. Neisse sisse vaadates: üks lõpetati kohe, teine puudutab põllumajanduslooma, kolm on aasta vanad ja viimase kolme puhul puudub info. Näib, et ka need karistusotsusteni ei jõua. Ainus, mis ajas muutub, on vältimistaktika ehk ebamugavatele küsimustele ei vastata. Viimast kinnitas minister isegi.

Eriti naeruväärne oli aga see, kui palju kulutasid PTA ametnikud ressursse, et omaniku läbi pekstud pisike Jack Russelli tõugu koerake loomakaitsjatelt kätte saada ja peksjale tagasi anda.

Reaalne praktika pole mitte lihtsalt masendav, vaid ka naeruväärne. Samal ajal kui loomad mädanevad elusalt, käib PTA ametnik mõõtmas vabatahtlike kassitoa jooginõusid – viidates bionõuete rikkumisele. Teine samas tuvastatud rikkumine puudutas kasside liigset arvukust. Kusjuures PTA ise oli samal päeval sinna kassituppa loovutanud ligi 20 looma.

Hooletusse jäetud koer Rocky.
Hooletusse jäetud koer Rocky. Foto: Erakogu

Vabatahtlik organisatsioon sai trahvi, lisaks tehti ettekirjutus vähendada loomade arvu poole võrra nädala jooksul ja käidi korduvalt ka järelkontrollis. Selle organisatsiooni päästetud loomad on peamiselt varjupaikade eutanaasianimekirjadest. Ehk hiirekütid, kellele kodu leidmine on kõige keerulisem. Olukorras, kus me Eestimaal tapame endiselt tuhandeid kasse aastas, on bionõue lausa küüniline.

Eriti naeruväärne oli aga see, kui palju kulutasid PTA ametnikud ressursse, et omaniku läbi pekstud pisike Jack Russelli tõugu koerake loomakaitsjatelt kätte saada ja peksjale tagasi anda. Loomakaitsjatele koostati erinevaid nõudekirju ja koerakest otsiti loomakaitsjate hoiukodudest üle Eesti. Prokuratuurilt taotleti suisa kriminaalmenetluse algatamist loomakaitsjate suhtes. Viimane ei võtnud asja menetlusse, sest PTA ise loovutas pekstud koera loomakaitsjatele.

Veelgi kurioossemad näited PTA tegevusest on kontrollkäigud, mille käigus ametnik järelevalve asemel loomapiinaja loomadele hoopiski oma teenust osutab – teeb eutanaasia või marutaudivastase vaktsineerimine. Riik maksab ja järelevalveametnik teenib sellega lisaraha. Kuidas veenduda, et sellisel juhul jääb ametnik objektiivseks järelevalvetoimingutes ning kus on kirjas tasuta riikliku teenuse kirjeldus ja tingimused, pole vastanud ei amet ega minister Madis Kallas. Fakt on, et korruptsioonimaigulises tegevuses võib ametnikku lisatasu motiveerida enam kui loomade heaolu.

Riigikohus küll kinnitas, et igal looma väärkohtlemist tunnistaval inimesel on õigus tegevusse sekkuda, ent pelgalt sekkumisõigusega midagi ei muutu. Selline sekkumisõigus on väga piiratud ega asenda riigi kohustust kurjategijat kuriteo eest karistada. Ka ei ole inimestel ega MTÜdel mingisugust õigust rakendada riiklike sunnimeetmeid looma väärkohtlemise lõpetamiseks. Teisisõnu ei saa inimesed riigiasutuste rolle täita.

Mahatma Gandhi on öelnud, et rahva suuremeelsust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi, kuidas see kohtleb oma loomi. Kui ametnike, õppinud veterinaaride, uni on rahulik teadmises, et loomad piinlevad surnuks, nähtub sellest me riigi taandareng. Soovitan külastada Euroopa üht vaeseimat riiki Kosovot ja te näete rahva suuremeelsust.

Mahatma Gandhi on öelnud, et rahva suuremeelsust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi, kuidas see kohtleb oma loomi.

Loom ei saa olla arenenud riigis käsitletav «asjana» ja ta vajab esindajat – olgu selleks loomakaitsja või ombudsman. Seda enam, et käpardlikkuse musternäite PTA kümnete ametnike tegemata töö teevad õhinapõhised vabatahtlikud loomakaitsjad, kel tegelikkuses on samasugused õigused ja piirangud nagu igal teisel inimesel. Samuti vajab muutmist iganenud karistussüsteem ning looma julm kohtlemine ei saa olla pelgalt avaliku korra rikkumine.

Praegu on looma abistamiseks vaid üks võimalus – varastamine. Õhutaksin vägivalda, kui ütleksin, et piinajale tuleks anda ka kere peale, aga võimalik, et see ongi ainus mõjus meede. Looma abitusse seisundisse jätmine on aga igal juhul seadusega keelatud ja peaks südame valutama panema igal empaatiavõimelisel inimesel.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles