Professor Lepaotsast latsatab ⟩ Päästame kõik, mis päästa annab!

Professor Alfred Lepaotsast. Foto: Erakogu

Ees veikleb, vilgub, ruigab ja rähkleb imeväärne tulevik. Et sinna jõuda, on tarvis lihtsalt tugevdada kontrolli, täpsustada eeskirju, laiendada aruandlust, rakendada direktiive ja tõhustada nii amet- kui ühiskondlikku järelevalvet, kirjutab professor Alfred Lepaotsast.

Tähelepanelikult kultuurivibratsioone seiraval vaatlejal peaks olema selge, et sumbuursete signaalide kõhklev tuiklemine semiosfääris on asendumas millegi hüootilisemaga ja horisondil terendab nii mõnigi kvalifitseeritud oksüümoron, kui mitte enamat. Valitsus on uute maksude kehtestamise viinud transtsendentaalsele tasandile, võiks öelda hüperruumi, kus õhk koosneb molekulidest ja nende vahel hõljuvast õhust, nagu armastab rõhutada üks mu parimaid õpilasi Pizdaatsia Pähkel.

Niisiis – te küsite muidugi süütult, kuidas ma äkki nii nooreks sain. Vastan: teie küsimus reedab teie tagurlikku mõttemaailma sama kindlalt kui Ku Klux Klani valge rüü rassisti. Vanus on igaühe enda teha, et te teaksite! Nagu kõik muugi. Tahan, hakkan hundiks; tahan, hakkan naiseks; tahan, hakkan nooreks – ja ükski ekreiid, Trump ega Orban ei köhi. On lausa talumatu, et me tammume senimaani patriarhaalses konservatisimirabas, kus inimesele määritakse kaela mingi sünniaasta ja seega vanus, mida ta peab kandma nagu juut kollast tähte, kõigile irvitada, tõmmata ja tõugata.