JUHTKIRI ⟩ Eestil on igat inimest vaja, mis on meie valik?

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Arste ei saa kahtlustada inimestele liiga tegemises.
• Puuetega inimesed on ühiskonna täieõiguslik osa.
• Puude tõestamine ei tohi olla hullumeelne kadalipp.

Meie tänases lehes on lugu ühe puudega inimese võitlusest riigiga. See on juba eos ebavõrdne võitlus, kuid me ei taha siin asuda kohtumõistja rolli. Selleks on demokraatlikus riigis kohus.

Ja kohus on otsustanud, et kolm aastat tagasi tuvastatud puuduv töövõime saadi ülehindamise teel ja inimese praegune seisund ei anna alust samasuguseks hinnanguks.

Arusaadavalt tundub selline otsus inimesele ebaõiglane. Riik tahaks justkui öelda, et varem ravimatu närvikahjustuse tõttu töövõimetuks tunnistatud inimene on vahepeal imeväel terveks saanud. Muidugi tekitab see kahtluse, et riik soovib puudega inimeste arvelt raha kokku hoida.

Kõigil on õigus nii arvata, kuid see ei tähenda, et nii ongi.

Meil ei ole mingit põhjust kahtlustada Eesti arste arstivande rikkumises ja alatus sobingus, et puudega inimestelt nende toetus ära võtta. Veel kord, demokraatlikus riigis mõistab õigust kohus ja ka kohtuotsuse saab edasi kaevata.

Kuni kohtuveskid jahvatavad, võib arutleda selle üle, missugune võiks üldse olla puudega inimestesse suhtumine riigis, nagu me kõik tahaksime, et meie riik oleks – ideaalses riigis.

Alustada tuleks sellest, et puudega inimeste lood on erinevad. Kui ühtedele ei meeldi, et töövõimet hinnatakse inimesega silmast silma kohtumata, siis teistele – näiteks liikumis- või nägemispuudega inimestele – ei meeldi see, et neid sunnitakse hindamiseks arsti juurde minema.

Kohe tekib küsimus, miks peab üldse puudega inimeste töövõimet teatud aja tagant uuesti hindama. On ju olemas ravimatud puuded, mis ei saa lihtsalt niisama ära kaduda.

Sotsiaalkindlustusameti statistika näitab, et puuetega inimeste arv on viimase kümne aasta jooksul 10–20 protsenti kõikunud. Üks põhjus on hindamispõhimõtete muutumises, kuid ilmselt on olemas ka kergemaid puudeid, mille puhul võivadki hindamised erineda.

Ka ideaalses riigis on toetuste üle kontroll, sest enda haigeks valetamine ei ole õige. Kuid ideaalses riigis ei minda kontrollimisega hulluks.

See võib nii olla, kuid ideaalses riigis ei solgutata inimesi ilmaasjata arstide vahet. Liikumis- või nägemispuudega inimesi ei sunnita puude korduvhindamiseks arsti juurde minema, eriti kui arsti juures tegeletakse peamiselt küsimustike täitmisega. Aga kui keegi leiab, et tema seisundit tuleb tingimata hinnata füüsilise kontakti vahendusel, siis võimaldatakse see talle.

Millal on asja pärast ja millal on asjata, teavad siiski ka ideaalses riigis öelda ainult arstid. Samuti teavad ainult arstid, millal on inimese puue ravimatu ja millal on võimalik osaline tervenemine. Ka ideaalses riigis on toetuste üle kontroll, sest enda haigeks valetamine ei ole õige. Kuid ideaalses riigis ei minda kontrollimisega hulluks.

Toetused puuetega inimestele on mõeldud selleks, et nad saaksid olla ühiskonna täieõiguslikud liikmed. Kui sunnime neid läbi kadalipu minema, siis suurendame võõrandumist, kui teeme asjaajamise lihtsamaks, siis võidame nad ühiskonnale tagasi.

Eestil on igat inimest vaja, mis on meie valik?