Tank. Pilt on illustratiivne

FOTO: Internet

Nõukogude Liidu lagunemine jättis Venemaale hiiglasliku sõjamasina, mille ülalpidamiseks polnud enam raha ega vajadust. Viimane, järjekorras neljas armeereform muudab Vene sõjaväe moodsaks profiarmeeks, kirjutab erukindral Ants Laaneots. Millise ohu eest peab see Venemaad kaitsma, reedab ajalugu ja ütlevad Putini valimiseelsed artiklid.
 

Õhutõrje raketikompleks S-300 PMU1

FOTO: Internet

Strateegiline raskepommitaja Tu-160

FOTO: Internet

Lahingukopter Mi-28

FOTO: Internet

FOTO: Repro

Tänavu 7. mail asub Vene Föderatsiooni presidendi ametipostile taas Vladimir Putin, kes on seda hiigelriiki juhtinud sisuliselt viimased 11 aastat. Mees, kes tõi Venemaa välja Nõukogude Liidule järgnenud «metsiku kapitalismi» kaosest, kuid seda kallutatud majanduse, autoritaarse riigikorra, «juhitava demokraatia» juurutamise, inimõiguste ja pressivabaduse piiramise hinnaga.

Mees, kes 2005. aasta kevadel, oma teisel järjestikusel ametiajal, teatas, et NSV Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof ja et post-nõukogude ruum kuulub Vene Föderatsiooni erihuvide sfääri, ning kes alustas Venemaa kui globaalse suurvõimu taastamist.

Vene Föderatsiooni presidendina, relvajõudude kõrgema ülemjuhatajana ja hiljem peaministrina viis Putin läbi kaks tema jaoks edukat sõda Kaukaasias. Esimese pidas ta oma rahva vastu Tšetšeenias (1999–2000), kus föderaalväed järgisid sageli põhimõtet «las parem saab surma kümme süütut inimest, kui ellu jääb üks vaenlane». Teine oli kallaletung oma SRÜ-liitlasele Georgiale 2008. aastal ja sellest kahe osa okupeerimine. Kohe pärast viimast asus ta kardinaalselt reformima Vene relvajõude.

Kolmandat korda presidendiks valitud Putini valimiskampaania toimus loosungi all: Venemaa on ümbritsetud vaenlastest, kes tahavad seda iga hinna eest hävitada, võtta ära rikkused, ning ainult mina olen võimeline katastroofi ära hoidma. Mehe lemmikväljendiks on tsaar Aleksander III ütlus, et Venemaal on ainult kaks liitlast – tema sõjavägi ja tema sõjalaevastik.

Valimiseelse kampaania jooksul kirjutas peaminister hulga programmilisi artikleid, selgitamaks, mida kavatseb presidendina teha. Putini sisepoliitilistest ja majanduslikest visioonidest on kirjutatud palju, vähem aga plaanidest kaitsevaldkonnas ja relvajõudude reformist.

Vene sõjavägi on viimased 20 aastat olnud permanentses reorganiseerimise seisundis. Lähimal vaatlusel võib selle protsessi jagada siiski neljaks osaks.

Vene Föderatsiooni relvajõudude esimene reform algas 1992. aastal. Varsti pärast riigi iseseisvumist jõudsid president Boriss Jeltsin ja valitsus arusaamisele, et NSV Liidu aegse sõjaväe ülalpidamine käib üle jõu ja on ebavajalik. Impeeriumi lõpupäevil 1991. aasta detsembris kujutas Nõukogude sõjamasin endast hiiglaslikku, viieks väeliigiks (strateegilised raketiväed, maaväed, merevägi, õhujõud, riigi õhukaitseväed) jagunevat organisatsiooni, milles oli 3,988 miljonit inimest.

Maaväed koosnesid 14 sõjaväeringkonnast ja neljast väegrupist, millesse kuulusid omakorda 46 tanki-, 142 motolaskur- ja seitse õhudessantdiviisi. Relvastuses oli 61 500 tanki (võrdluseks: NATOs oli tanke samal ajal kokku 22 000), 28 000 jalaväe lahingumasinat, üle 50 000 erineva soomuki, 66 880 suurtükki, 4500 helikopterit ja 4960 mobiilset õhutõrje raketikompleksi.

Strateegilistesse tuumajõududesse kuulus viis raketiarmeed 1398 ballistilise kaugmaaraketiga, viis õhuarmeed 565 kaugpommitajaga, 63 kaugmaarakettidega relvastatud tuumallveelaeva. Riigi õhukaitsevägede viies õhukaitsearmees oli 2315 püüdurhävitajat ja 8650 raketiseadeldist, õhujõududes omakorda 4335 lahingu- ja 2000 õppelahingulennukit. Merevägi kasutas 323 allveelaeva (neist 63 strateegilised raketikandjad), 227 pealvee lahingulaeva ja 750 lennukit.

Külma sõja lõpu, poliitilise sula ja valuliku üleminekuga sotsialismilt kapitalismile kaasnes Venemaal metsik ärastamisperiood, mis tühjendas riigikassat ja muutis sellise sõjamasina pidamise võimatuks. Samas polnud vanameelsed, impeeriumi võimsusega harjunud poliitikud ja ohvitserikorpus, eriti kindralkond, võimelised muutma suurriiklikku mõttelaadi ning tegid kõik, et endine hiiglaslik armee säiliks.

Radikaalne relvajõudude vähendamine ja reorganiseerimine kukkusid laialdase vastuseisu ja alafinantseerituse tõttu üsna pea läbi. Algas parimate ohvitseride ja sõjatööstuskompleksis töötavate spetsialistide massiline lahkumine teenistusest. Enamik neist leidis võrreldamatult tasuvama töö eraettevõtluses. Armee vajus aeglaselt sügavasse kriisi.

1994. aasta detsembris alanud Tšetšeenia sõjas selgus kogu Vene armee mannetus. Putin kirjeldab oma 20. veebruaril 2012. aastal ilmunud valimiseelses artiklis «Olla tugevad: Venemaa rahvusliku julgeoleku garantiid» tolleaegset olukorda järgmiselt: «Kui rahvusvaheliste terroristide banded (tšetšeenid – A. L.) panid toime otsese agressiooni Venemaa vastu, põrkasime kokku traagiliste asjaoludega. Vajaliku kuuekümne kuue tuhandelise väegrupi loomiseks oli tarvis see kokku korjata sõna otseses mõttes tükikestest – koondpataljonidest ja -salkadest. Relvajõudude koosseisus oli samal ajal üle 1,36 miljoni inimese. Ent täielikult komplekteeritud, lahinguülesannete täitmiseks otsekohe võimelisi üksusi polnud.»

Lüüasaamine Tšetšeenia sõjas (aastatel 1994–1996), selle ebapopulaarsus, vägede ebaefektiivsus ja suured kaotused sundisid president Jeltsinit alustama 1996. aastal relvajõudude teise reformiga. See oli eluliselt tähtis ka rahva seas katastroofiliselt toetust kaotanud Jeltsinile selleks, et saada samal aastal toimuvatel presidendivalimistel tagasivalituks.

Uus reform oli esialgu kavas läbi viia aastatel 1996–2000 ja see nägi ette üleminekut kutselisele sõjaväele, samuti väeliikide arvu vähendamist ning seadis prioriteediks konventsionaalsete jõudude arendamise. Reformi eesmärk oli vähendada relvajõude, teha nad efektiivsemaks ja nüüdisaegsemaks; parandada oluliselt sõjaväelaste moraali ja väljaõpet; parandada relvajõudude varustatust ja sotsiaalset staatust.

Peagi pikendati selle reformi läbiviimise aega. Valitsuse heaks kiidetud pikaajaline relvajõudude moderniseerimise plaan oli neljaastmeline: 1997–1999 – relvajõudude vähendamine kuni 1,2 miljoni meheni, üleminek kutselisele armeele; 1999–2001 – riigi õhukaitsejõudude ja õhujõudude ühendamine, üleminek neljale põhiväeliigile: strateegilised raketiväed, maaväed, merevägi, õhujõud; 2001–2005 – üleminek kolmele põhiväeliigile (maaväed, merevägi, õhuvägi); 2005. aastal pidi algama relvajõudude laiaulatuslik ümberrelvastamine ja sellega kaasnev vägede ümberõpe.
Kuid majanduse katastroofiline seisukord, eriti 1998. aasta suvine rublakrahh ja tühi riigikassa polnud võimelised reformi läbiviimist tagama.

Relvajõudude kolmas reform sai hoo sisse pärast Vladimir Putini üllatuslikku saamist Vene Föderatsiooni presidendiks 2000. aastal. Selle tähtsaimaks osaks relvastuse ja varustuse ajakohastamise kõrval oli jätkuvalt üleminek kutselisele armeele. Reformi läbiviimiseks töötati välja hulk normatiivdokumente, sealhulgas uus Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin (2000. aastal), Vene relvajõudude arenguplaan aastateks 2000–2005 ja riiklik relvastuste programm aastateks 2002–2010, mille president Putini kinnitas 2002. aasta jaanuaris.

2003. aasta oktoobris avalikustas Vene kaitseministeerium uue sõjaväe arengukava «Vene Föderatsiooni relvajõudude arengu aktuaalsed ülesanded», mis tekitas suurt vastukaja kogu maailmas. Uus dokument oli mõeldud kehtima kaheksa kuni kümme aastat ja pidi täiendama kehtivat sõjalist doktriini. Selles olid kaks uut välispoliitiliselt tähtsat seisukohta: esiteks, tavarelvajõudude arendamine asendati tuumajõudude eelisarendamisega; teiseks, Venemaa teatas avalikult, et on valmis ennetavalt kasutama relvajõude oma naabrite vastu.

2001. aastal algatas toonane kaitseminister Sergei Ivanov kutselisele armeele ülemineku föderaalse sihtprogrammi. Selle järgi pidid 2010. aastaks kutselisele komplekteerimisele üle minema valmisolekujõud, see tähendab õhudessantväed tervikuna ning 60 väekoondist ja muud üksust maavägedes. See sihtprogramm nägi ette kaadrisõdurite ja seersantide arvu suurendamise relvajõududes 22 100-lt 2004. aastal 147 600-le 2007. aastal. Kaitseministeerium lootis nii märkimisväärselt parandada eelkõige relvajõudude eliitüksuste lahinguvalmidust ja võitlusvõimet.

Programm nägi ette ka rahva seas dedovštšina tõttu ebapopulaarse ajateenistuse pikkuse muutmist, see pidi alates 2008. aastast lühenema kahelt aastalt ühele. Protsess algas Pihkvas asuva 76. õhudessantdiviisi vastava eksperimendiga. 2005. aasta algul raporteeris kaitseministeerium, et kaks väekoondist – 76. õhudessantdiviis Pihkvas ja Tšetšeenias asuv 42. motolaskurdiviis – on täielikult komplekteeritud professionaalidega.

Vastavalt föderaalsele sihtprogrammile pidid neile lisanduma veel 40 nn alalise valmisoleku üksust, milleks oli tarvis värvata kokku 42 000 uut sõdurit. Vene relvajõududes teenis sel ajal kokku 1,212 miljonit sõjaväelast, neist 600 000 olid sõdurid (k.a ajateenijad).

Vaatamata näilisele edule sattus profiarmee loomine juba alguses suurtesse raskustesse. Avastati, et kutselistele sõduritele on vaja teistsuguseid sõjaväelinnakuid kui senised. Paljudel olid pered ja neid ei saanud ajateenijate kombel kasarmutes hoida.

Vajalik elamufond nõukogudeaegsetes sõjaväelinnakutes aga puudus, see tuli ehitada. Tõstatusid ka väikese teenistustasu, sotsiaalküsimuste ja -garantiidega seotud probleemid, mis jäid riigi poolt lõpuni lahendamata kuni viimase ajani.

2006. aastal teatas Vene kindralstaap, et relvajõudude viimase aja valupunktiks on kujunemas kaadrisõdurite ja -seersantide massiline teenistuslepingute katkestamine. Nii katkestasid 2005. aastal teenistuslepingu relvajõududes enne tähtaega 12,9 protsenti kõikidest kutselistest sõjaväelastest. Seejuures Tšetšeenias paiknevast 42. motolaskurdiviisist lahkus enne tähtaega iga kolmas profisõdur.

2006. aastal see protsess küll tänu palkade olulisele suurendamisele aeglustus, kuid ilmnes teine tendents – elukutselised ei soovinud oma tavaliselt kolmeks aastaks sõlmitud teenistuslepinguid enam pikendada. Vene kaitseministeeriumi sotsioloogilise keskuse tehtud küsitlus näitas, et vaid 15–19 protsenti neist oli valmis teenistust jätkama.

Seega tekkis reaalne oht, et sõjavägi jääb ilma enamikust aastatel 2004–2005 tegevteenistusse tulnud ja valmisolekujõudude raudvara moodustavatest professionaalidest. Uute sõdurite värbamine muutus aga palgataseme tõttu üha raskemaks. Oluliselt langes ka uustulnukate kvaliteet.

Ebarahuldavaks kujunes ka sõjaväe varustamine uue relvastuse ja tehnikaga, milles kaasaegne osa moodustas 2001. aastal vaid kümme protsenti kogu materjalist. Lagunenud nõukogudeaegne sõjatööstuskompleks, vohav korruptsioon ja globaalne majanduskriis 2008.–2009. aastal, mis puudutas valusalt ka Venemaad, ei võimaldanud soovitud kogustes ega kvaliteedis uusi vahendeid toota. Uue relvastuse ja tehnika osakaal jäi 2008. aastal samale tasemele. Reform hakkas järjekordselt venima.

Vene relvajõudude kõige põhjalikuma, neljanda reformi ajendiks sai Vene-Georgia sõda 2008. aasta augustis. Vananenud tehnikal, puudulike sidevahenditega, ilma tänapäevaste luure- ning öövaatlusseadmeteta Vene vägede kiire edu tugines eelkõige Georgia poliitilise juhtkonna vigadele ja väejuhatuse oskamatusele planeerida, valmistada ette ning juhtida suuri sõjalisi operatsioone.

Tähtis roll venelaste edus oli ka hea väljaõppega 76. ja 98. õhudessantdiviisidel ning 31. dessant-ründebrigaadi allüksuste oskuslikul tegutsemisel. Kuid see oli siiski möödunud sajandi 70ndate aastate sõda. Eriti pikantseks kujunes Moskvale välispressis laialdast kõlapinda leidnud juhtum, kui Vene vägede sissetungi Lõuna-Osseetiasse juhtinud 58. armee juhatajal kindralleitnant Hruljovil kadus side alluvate üksustega ning ta küsis nendega ühenduse saamiseks ajakirjanikelt mobiiltelefoni.

Putin kirjeldas oma eespool mainitud valimiseelses artiklis Georgia sõja järgset olukorda nii: «Täita vana (relvajõudude –A. L.) struktuuri inimeste ja tehnikaga oli mõttetu: selleks ei jätkuks ressursse – ei rahalisi ega inimesi. … Lahendus oli vaid üks – ehitada üles uus armee. Uut tüüpi armee, mis oleks alati täielikus lahinguvalmisolekus.» Mõistes hästi oma armee haletsusväärset seisundit, asus Venemaa juhtkond viivitamatult tegutsema.

Relvajõudude uuest kõikehõlmavast reformist ehk «uuest väljanägemisest» teatas 14. oktoobril 2008 kaitseminister Serdjukov. Eeskujuks võeti end viimaste aastakümnete sõjalistes konfliktides täielikult õigustanud USA sõjaväe ülesehitus nii strateegilisel kui ka operatiiv- ja taktikalisel tasandil.

Kuni 2020. aastani planeeritud reformi esimesel etapil (2008–2012) viidi läbi relvajõudude peamised struktuursed muudatused. Riigi territoorium jagati endise kuue, peamiselt maavägede üksusi ühendavate sõjaväeringkondade asemel sõjalis-territoriaalselt neljaks: Lääne, Lõuna, Kesk- ja Ida sõjaväeringkonnaks. Nende juhatajatele allutati juba rahuajal kõik vastutusalas paiknevad väeliikide –  maa-, mere- ja lennuväe, õhukaitse ning SPETSNAZi – üksused.

Nii on Soome, Eesti ja Läti piiridel asuva Leningradi sõjaväeringkonna juhataja alluvuses nüüd ka endine Moskva sõjaväeringkond oma vägedega, Põhja ja Balti laevastik, õhu- ja õhukaitse armee, Pihkvas asuv SPETSNAZi brigaad.

Sõja korral võidakse tema alluvusse anda ka vastutusalas olevad dessant-ründe- ja õhudessantväed, aga ka sisevägede üksused. Uus sõjaväeringkond kujutab endast ühendatud operatiiv-strateegilist väekoondist kõikide iseseisvateks strateegilisteks operatsioonideks vajalike jõududega.

Kardinaalsed muudatused toimuvad ohvitseride korpuses. Nii Nõukogude kui hilisema Vene armee suureks hädaks oli kutseliste seersantide puudumine. Nende tööd olid sunnitud tegema nooremohvitserid.

Suur teenistuskoormus ja väikesed palgad tegid ohvitseri elukutse noorte seas ebapopulaarseks. Sõjakooli mindi peamiselt selleks, et saada tasuta hea kõrgharidus ning pärast lõpetamist minna ükskõik mil viisil erru.

Teiselt poolt oli suur ja kohmakas relvajõudude struktuur üleküllastatud vanem- ja kõrgemate ohvitseride ametikohtadega. Nii tekkis olukord, kus 2008. aastal armees olevast 1,13 miljonist sõjaväelasest oli ohvitsere 355 000 tavalise 15–20-protsendise osakaalu asemel.

Reformi plaan nägi ette vähendada ohvitseride arvu 220 000-le ning luua normaalne ohvitseride karjääri püramiid (vanemohvitsere oli tunduvalt rohkem kui nooremohvitsere) ehk suurendada leitnantide arvu seniselt 50 000-lt 60 000-le ja vähendada vanem­ohvitseride hulka.

Nii vähenes polkovnikute ja alampolkovnikute ametikohtade arv 25 665-lt 9114-le, majorite arv 99 550-lt 25 000-le. Kindralite arvu otsustati kärpida 1107-lt 2012. aastaks 886-le. Detsembris 2009. aastal saadeti erru 100 000 praporštšikut ja mitšmanit, nende institutsioon kaotati.

USA eeskujul alustati sisuliselt nullist kutseliste seersantide korpuse loomist. Vähendati relvajõudude isikkoosseisu, mis kahanes endiselt 1,13 miljonilt tänavu ühe miljonini.
Maaväes peab reformi tulemusena jääma 172 väeosa ligi poole tuhande endise asemel.

Õhuvägedes väheneb üksuste ja väeosade arv peaaegu kaks korda – 340 asemele jääb 180 –, mereväes jääb endiste 240 asemel 123 üksust. Väiksemad «kaotused» on planeeritud strateegilisele raketiväele, kosmosevägedele ja õhudessantvägedele. Endine neljaastmeline juhtimissüsteem (sõjaväeringkond – armee – diviis – polk) muudeti kolmeastmeliseks (sõjaväeringkond – armee – brigaad).

Plaani kohaselt luuakse maavägedes 85 personaliga täielikult komplekteeritud lahingu- ja lahingutoetusbrigaadi. Putini sõnul muutuvad reformiga kõik üksused alalise valmisoleku üksusteks reageerimisajaga üks tund.

Suured muudatused toimuvad ka Vene kaitseministeeriumis ja kõrgemates staapides ning juhtimisorganites. Mõni aeg tagasi räägitud kaitseministeeriumi ja kindralstaabi ühendamise ideest reformi ettevalmistajad siiski loobusid.

Ühendatakse mõned kattuvad struktuurid, mis jätkavad tegutsemist vastavalt ministeeriumi või kindralstaabi alluvuses. Kaitseminister Serdjukovi sõnul töötas 2008. aastal kaitseministeeriumis 10 523 inimest ja kindralstaabis ning väeliikide staapides üle 11 000 inimese ehk kahe motolaskurdiviisi jagu rahvast. Reformi tulemusena jääb juhtimisstruktuuridesse alles vaid 8500 töötajat.

Nii vähendati kindralstaabi kõige tähtsamat operatiivpeavalitsust poole võrra. Juhtimisstruktuuri reorganiseerimise kriitikud on teatanud, et enneolematu personali koondamine on halvav kindralstaabile, väeliikide staapidele ja lahinguvalmidusele, kuna lahkuma peavad kõige kogenenumad, sõjaväes 15–20 aastat teeninud ohvitserid. Uut kindralstaabi ohvitseri pole aga võimalik isegi kümne aastaga ette valmistada.

Reorganiseerimine ei jätnud puutumata ka sõjaväe väljaõppesüsteemi. Seoses üldise ohvitseride arvu vähenemisega relvajõududes vähenes seitse korda ka iga-aastane vajadus neid ette valmistada.

Sõjakoolidesse võetakse nüüd 8000 kursanti aastas mõne aasta taguse ligi
30 000 asemel. Endiste 15 akadeemia, nelja sõjaväe ülikooli ning 46 sõjakooli ja instituudi asemel on loomisel kümme kõrgemat sõjakooli, kolm sõjaväe õppekeskust, kuus akadeemiat ja üks sõjaväe ülikool.

Tähtsaks reformi osaks kujunes sõjaväelaste palkade ja sotsiaaltoetuste suurendamine. Püüdes suurendada sõjaväelase elukutse populaarsust, on Putin peaministrina mitmel korral teatanud, et nende teenistustasu peab olema kõrgem kui kvalifitseeritud tsiviilametnikel. Oma sõna ta pidas. Alates 2012. aastast kasvasid sõjaväelaste palgad ligi kolm korda.

Olenevalt ametikohast ja kvalifikatsioonist saavad kutselised sõdurid nüüd ligi 25 000, leitnandid 30 000 ja enam, vanemohvitserid kuni 60 000 rubla kuus. Ehkki ajateenistus jääb, püütakse järk-järgult, vastavalt riigi sissetulekute kasvule, üle minna kutselisele armeele.

President Medvedevi poolt kaitseministeeriumile pandud vaheülesande kohaselt peab 2017. aastaks relvajõududes olema 220 000 ohvitseri ning 425 000 kutselist sõdurit ja seersanti. Eesmärk on, et ühe miljoni inimese suuruses sõjaväes oleks 65 protsenti kutselisi sõjaväelasi ja 35 protsenti ajateenijaid. Selleks kavatsetakse värvata igal aastal keskmiselt 50 000 lepingulist sõjaväelast.

Möödunud aasta veebruaris kinnitat uus Vene riiklik relvastusprogramm, mis näeb 2020. aastaks ette vähemalt 70 protsendi sõjatehnika ja relvastuse uuendamist. Selle järgi kulutatakse kümne aasta jooksul relvajõudude moderniseerimisele hiiglaslik summa – 23 triljonit rubla (umbes 780 miljardit dollarit). Putini tänavu 20. veebruaril ilmunud artikli kohaselt on strateegiliste tuumajõudude arendamine jätkuvalt prioriteet.

Järgmise kümne aasta jooksul peab relvastusse tulema 400 tänapäevast kontinentidevahelist raketti ja kaheksa kaugmaa rakettidega varustatud strateegilist allveelaeva. Tavarelvajõud saavad 2300 uut tanki, ligi 2000 iseliikuvat suurtükki, enam kui 600 uut lennukit ja 1000 helikopterit, 50 pealvee- ja 20 multifunktsionaalset allveelaeva, suure arvu uusi õhutõrjesüsteeme ja transpordivahendeid.

Vene uus-vana president seab sõjatööstuskompleksile (STK) ülesandeks selle kardinaalse uuendamise ja viimise maailma tasemele kõikides tehnoloogia valdkondades. Sõjaväe ümberrelvastamine toimub kodumaise STK ja teaduse baasil. Välismaa tehnikat ja relvastust peab tema sõnul sisse ostetama ainult uute teadmiste ja tehnoloogiate hankimise eesmärgil.

Venemaa seisukohalt on läbiviidav reform kindlasti vajalik ja otstarbekas. Seda toetab ka sõjalise eelarve kiire kasv. Kui 2000. aastal oli see 5,1 miljardit dollarit, siis 2012. aastal juba 59,8 miljardit dollarit. Isegi kui reform õnnestub vaid 70–80 protsendi ulatuses plaanitust, suurendab see märkimisväärselt Vene relvajõudude võitlusvõimet ja efektiivsust. Nii kinnitas uuendatud Leningradi sõjaväeringkonna juhataja kindral Bahhin juba eelmisel aastal, et selle võitlusvõime on 13 korda varasemast suurem.

Tekib küsimus, millise ohu või vaenlase tõrjumiseks «uut tüüpi armeed» ehitatakse. Otsustades Putini teise valimiseelse (27.02.2012) ilmunud artikli «Venemaa ja muutuv maailm» järgi, on nendeks USA ja NATO oma laienemisplaanidega, humanitaareesmärkidega põhjendatavad relvastatud sekkumised suveräänsete riikide siseasjadesse ning raketikaitsesüsteemi loomine Euroopas.

Vene relvajõudude võimsuse kiire kasvu taustal näib Lääne-Euroopa riikide aastaid jätkuv desarmeerimisprotsess ja sisuline kaitsevõimekuse kadumine anomaalse, tervele mõistusele arusaamatu nähtusena.

Venemaa naabritele on aga tema enam kui tuhandeaastases ajaloos kindlasti hakanud silma üks seaduspärasus: sõltumata sellest, mis nime Vene riik eri aegadel kandnud on, on ta alati oma tugevnemise ajajärkudel paistnud silma agressiivsusega ja vägivaldse laienemisega naabrite arvel.

Möödunud sajandi jooksul on ta Eestit püüdnud vallutada või okupeerinud neljal korral: Vabadussõjas (1918–1920), 1924. aasta 1. detsembril mässukatsel ning 1940. ja 1944. aastal. 2008. aasta augustisündmused Georgias näitavad, et Vene valitsejate mentaliteet ja teod pole muutunud.

Balti riikidele ei lisa optimismi ka Putini viimati mainitud artiklis öeldud sõnad: «Me hakkame kõige otsustavamal kombel nõudma Läti ja Eesti võimudelt autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonide rohkearvuliste soovituste täitmist rahvusvähemuste üldtunnustatud õiguste tagamisel.»

Veelgi avameelsemalt on kirjeldanud Venemaa suhtumist Balti riikidesse üks praegus­aegsete Vene võimude autoriteete, Vene neoimperialismi ideoloog, Moskva ülikooli professor Aleksandr Dugin oma intervjuus venekeelsele Delfile 2010. aasta novembris: «Venemaa peab neid oma vaenlasteks ja ei tee nende seas erilist vahet. See on (Vene – A. L.) establish­ment’i, sealhulgas ka liberaalse, üldine arvamus. /…/ Venemaa ootab (maailma – A. L.) globaalset ümberjaotust.

Näiteks kui USAga midagi juhtub, me okupeerime jälle need riigid. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt. /…/

Selleks et luua mingi tõsine olukord Lätis ja Eestis – meil on vahendid ja neid on ka mõned korrad kasutatud.» Näib, et darvinism poliitikas ei ole kuhugi kadunud ka XXI sajandil ning väikeriigid ja -rahvad on määratud võitlema oma eksistentsi eest kogu oma ajaloo vältel.

Autori soovil kasutatakse artiklis «Gruusia» asemel «Georgia». Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.