Kauksi Ülle

FOTO: Sille Annuk

Juhtus nii, et sel aastal sai mulle osaks kaks kevadet. Setomaal organiseeriti õppereis maaettevõtluse arendamise teemadel Inglismaale Cornwalli. Kuna pärimuskultuuril põhineva teatri tegemine on üks mu südameasjadest, siis kandideerisin minagi ilma kaema. Nagu ikka, pani reisil nähtu ja kuuldu mõtlema iseenda, oma hõimu, oma rahva, oma maa ja lõpuks kogu maailma ja lausa galaktika saatusest ja sisust.


Olen liikunud Võrumaa metsatalust Tartusse ja sealt põlisesse seto külla, kust kümne kilomeetri kaugusele jääb see osa maast, mida kontrollib Venemaa. Siin on elatud juba tollest ajast, kui jää taandus ja põtrade kannul sammunud kütid oma kojad püsti panid. Mustrid, mida kootakse vöösse või kinnastesse, on samad juba tollest ajast, kui neid nahast rõiva servadesse kaunistuseks lõigati.

Ikka veel kõlab muistne leelo. Aga seda vana kultuuri sundlõpetab oma riik, kes suleb kooli kooli järel, olles jätnud tegemata toimiva regionaalpoliitika. Mõned fondid sõõriklaudade pidamiseks on loodud, kuid rahvaloendusel on meie iidne hõimukeel vaid keelekuju.

Venemaa poole on piiri lähedale loodud tihe asustusvöönd, siin pool aga hõreneb kõik pärast sidejaoskondade, poodide, koolide sulgemist ja sulgemisähvardusi. Miks ikka peab oma maa maha jätma, viima lapsed kaugele linna kooli ja saatma siis välismaale tööle? Mis sääl Inglismaal või mujal välismaal siis on, et noortele meeldib?

Olen mujaltki maailmast kuulnud, et suletakse kahetsusega kümneid põlvkondi peetud farme, klaasipuhumiskodasid, sepikodasid, pottsepatöökodasid, sest pole mõtet jätkata – ei huvita enam inimesi põlised kunstid, plastiajastu on kõikjal, plastiga saab inimese südant kah parandada.

Kapitalismi raharatas pöörleb aina kiiremini ja julmemalt ning kisub oma põrgurattale kaasa neid, kes suutsid veel põlvkondade sideme kaudu maa ja terve mõistusega kokku jääda. Paarikümne aasta pärast on nii edasi minnes ka Eestimaa tuhanded külad ja tuhanded talud ümberkukkunud varemed ning takja- ja putkepõllud. Niimoodi on läinud Setomaa Venemaa kätte jäänud osaga.

Reisil on kaasas meie lambakasvatajaid ja kangakudujaid, käsitööinimesi ja ettevõtjaid. Otsime käsitööd, aga poekestes on üleilmset ühenäolist kila-kola, kunsti- ja käsitöökaubamajas napib tegelikku kunsti või käsitöö kõrgtaset. Kui väga me peame oma põliseid käsitööoskusi õppima, õpetama, hoidma, väärtustama, et me ei kaotaks endast oskust, jõudu ja soovi luua.

See on inimkonna arengu mootor – suuta teha midagi kätega, näiteks villast lõng ja lõngast kindad. Vana muster neil sees ühendab eelmiste põlvede kudujatega. Loodud uus muster või kaugelt õpitu astub suhtlema vanade mustritega. Märgiline kommunikatsioon, raske tõlkida sõnadesse, kuid vajalik inimkonna eksisteerimiseks. Kui ei oska mustrite keelt, võib juhtuda, et turismi edendamise logole paned kirja, mida loetakse: võõras, ära tule.

Eedeni projekt – kas ei kõla koomiliselt? – on kilega kaetud kupli all kasvav suurim inimkätega loodud vihmamets. Kosk mühiseb, bambus ja banaanid vohavad, kakao- ja kohvipõõsad, kummipuud, kookosekokteil.

Niiskes troopilises kliimas näeb taimede vahel üksikuid pärismaalaste elamuid, puujumalaid, koopamaalinguid. Teise kupli all on Vahemere maad ja Diony­sose pidustuse kujud. Eedeni projekti taga on miljonär, kes mahajäetud kaevanduse viljakandvaks muutis. Maa alla rajati torude ja veehoidlate süsteem, maasse on maetud miljardeid.

Eeden on kallis projekt, mis hoolimata miljonitest külastajatest kasumisse ei tõuse. Eraldi hoone on selleks, et seletada inimestele ökokäitumist – eriliste skeemide ja masinate abil, puust ja punaseks tehes –, ise meeletult raisates. Tulevad meelde ulmejutud pärast ökokatastroofi loodud tehismaailmadest – kunstlilled, vesilahuses kasvav köögivili, kilealune vihmamets on. Mida kõike ei tee ja ei kuluta inimesed elamust jahtides.

Tulevad meelde meie maa raiutud hiied ja laastatud talumetsad, kus puu muutub puiduks, talumännik kinnisvaraks, pühad puud tarbepuiduks. Talumetsad kasvavad poole sajandiga tagasi, hiiegi saab istutada taas, aga inimsüdametesse tabanud kirvelöögid tekitavad veritsevaid haavu.

Jääb kõle raiesmik, tuul ja tühjus. Koostööst loodusega oli reisil palju juttu. Koostöö loodusega on tulu- ja ilutoovam kui selle põhjendamatu või hävitav ümbertegemine.

Viimase aasta jooksul on paljude teede ääres raielangid, hiied, talumetsad, teeäärsed riigimetsad – kõik läheb kuhugi puiduks. Varsti on meie armsast metsaga maast lage räsitud lank järele jäänud. Minu sugulased võtsid maha ka püha kolmeharulise kuuse – talu emapuu, mis kõrgus keset heinamaad ja mille all oli püha kivi. Niimoodi tähistasid nemad Eesti Vabariigi aastapäeva – öösel, traktoritega.

Setod on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas leeloga, kornid tinakaevandustega. Kaevurite eluiga oli keskmiselt 28 aastat. Varingud, uputused ja tolm tegid oma töö. Kaevandamise tehnoloogia tundmine viis kornidest kaevureid spetsialistideks üle kogu maakera. Tinakaevurid olid jõukad, kuid kaotasid oma keele ja juured. Viimane järjepidev korni keele kõneleja suri juba 1770. aastal.

Esimene katse korni keele ajaloost kuulda luhtub: Truro linnavalitsuse esindaja küll mainib, et tegeleb ka selliste rumalustega nagu luuletamine, näitlemine ja korni keel, aga meile näitab ainult kirikut ja kohaliku muuseumi kunstikogu. Siiski tuuakse setode nõudmise peale pooleks tunniks hotelli korni keele õpetaja.

Selgub, et aastakümne jooksul on kümme inimest suutnud korni keele oskajaks koolitada 250 inimest. Säilinud on neil vaid kolm laulu ja hääldus tuleb tuletada walesi keele eeskujul, kuid see ei kahanda indu. Sest see on nende pärand. Korni keele sõnastiku ostsin juba Geevori tinakaevanduse poest.

See oli kõige kornikultuurilikumalt sisustatud pood: sai osta vanas stiilis ehteid, sõnaraamatut, muinasjutu- ja legendikogumikke, kohalikke vääriskive, tina ja tinakopikaid, kokaraamatut ja CD kalurilauludega – poolsaare põliselatusala on ju kalapüük olnud. Veel natuke ja ka meie maa on inimtühi ning suveniiriputkas ripub laulupeo kassett ja paar masinal kootud kirikindaid. Eesti lapsed on tänaval või võõramaa koolides.

Minacki teater asub mere ääres kaljudel ja selle rajas Rowena Cade, sõjas omaksed kaotanud daam, kes ostis mere äärde väikse majakese, ja kuna ta armastas teatrikostüüme õmmelda ja teatrit teha, laiendas selle aastakümnete jooksul teatriks. Koos paari kohaliku vabatahtliku aedniku-töölise abiga ehitas ta valmis ühe maailma kauneimaks peetava vabaõhuteatri.

1983. aastal andis ta oma elutöö edasi vastavalt loodud organisatsioonile. Praegu on teater talviti külastuskeskus koos muuseumi, kohviku ja poekesega, hooajal esinevad teatritrupid kõikjalt, soovijaid ja vaatajaid jätkub. Nii mugavaid kiviistmeid pole ma varem tundnud, need ehitas Rowena ise. Säilinud fotol istub 85-aastane daam aiakärus nagu tugitoolis ja loeb raamatut. Setomaal öeldakse selle kohta vene lausega «Baaba eta siila».

Kui inetu on selle kõrval suure rahaga ehitatud Kumu. Nagu pommivarjend Ameerika tulnukafilmides. Ometi on Tallinnas ka mereäärt. Miks too muuseum siis maa all peab külitama?
Maalõpp, «End of land» on Inglismaa läänepoolseim tipp. Huumor seguneb ilmalõputundega, ja see kilksutab turistide raha poekarpi. Hooajal saab sealt tahvlikese lubadusega, näiteks «Luban olla oma perega suheldes hingelisem», «Õpin ära korni keele» jne.

Nii see vana hea Inglismaa õitsetab nartsisse, magnooliaid ja troopikaaedu. Korni päkapikud kaevandavad kõikjal ja küllap mõni neist on kaevandanud ka hõbedat, millest seto ehted tehtud. Meie kandi Piusa liivakarjääri koopaid külastavad vaid nahkhiired. Kuigi paikkondlike keelte rääkijaid on meil märksa enam kui kornidel, ei saa rahvaloendustel Eestis end tegelikult paikkondliku identiteediga loendada.

Küsimus eriliste keelekujude oskamise kohta on pigem eksitav. Kui näha tegelikku paikkondliku eripära väärtustamist ja sellest vankumatut kinnipidamist, on mure oma riigi pärast ikka sama suur kui kunagi riigiitku loomise ajal.

Riik, kes on lasknud erastada elektrijaamad, andnud ajalehed võõraste kätte, laseb pankade kaudu välja viia kogu või leivaviilude pealt, ajanud vanemad laste juurest võõrsile, ei saa ju imestada, kui teda ühel päeval keegi taga ei nuta. Kala mädaneb peast, ja rahvas laseb ebaeetilisi tegusid teinud juhtidel jätkata.

Meie rahvas on tööd murdes või töötu olles kaotanud oma sisu. Võib-olla on meie tagasihoidlikkus, väsimus või laiskus avanud tee kurjusele, ahnusele, vaimsele vägivallale. Ärme osta sisutühje ajakirju, kus kujutatakse suurelt ja värviliselt inimesi, kes seda väärt pole.

Millisest ausast töökast, andekast naisest on meedias sama palju juttu kui näiteks Galojanist? Ausat, lapsi kasvatavat pereisa ei märka keegi, aga vanamehena noori naisi jahtivaid juhte tehakse meedias kangelasteks.

Niisugune võltsväärtuste vohamine, mammona jahtimine või väikse palga eest kurnav töö tegemine on muutnud inimesed kurvaks ja väsinuks, endassesulgunuks. Sealt tuleb kurjus, sallimatus, kurjad anonüümsed kommentaarid. Peresoojusest ilma jäetud noored vajuvad joogi ja uimastite rüppe.

Lihtsat teed oma sisu juurde tagasi ei ole. Kõik algab enese kättevõtmisest ja tahtest tõusta ja võidelda. Kui jääme koos oma riigiga kraavi, kaotame ka oma keha, nii nagu oleme kaotamas oma hinge ja sisu.

Eedeni aia kunstlik loomine on kallis ja igavesti kahjumisse jääv, keele taastamine mitusada aastat pärast selle kaotamist on kulukas, raske on õppida mõnd käsitöötehnikat sadu aastaid pärast oskajate surma.

Hoidke inimesest kinni, siis ei kuku üle maalõpu kaljude ilmamerre!