Tõepoolest, kui ikka «eesti keelt ei armasta», siis ei peaks ka õppima? Üsna tüüpiline vene suurriiklik suhtumine. Ehkki näiteks mujal Euroopas, kus elab hordide kaupa venelasi – olgu Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes jne – selliseid karjatusi kuulda ei ole. Aga Baltikumi ja Ukrainat peavad need halajad justkui automaatseks «suure vene kultuuri osaks». Ja sellest jamast tuleb jagu saada.
Terrorit toetavad organisatsioonid tuleb lõpetada
Sama kehtib ka Vene kultuurikeskuse kohta. Ei ole mõtet ajada, et eestlased tahavad vene kultuuri «tühistada».
Me tahame lõpuks ometi lihtsalt veneluse eelistatud seisuse ära lõpetada, milleks oleks juba ammu aeg olnud. Ka eestikeelne õpe kuulub selle täiesti normaalse arengu juurde. Venemaal ei lasta omas keeles õppida kasvõi fakultatiivses vormis pea ühelgi vähemusrahvusel, võtame näiteks oma põlistel maadel elavad soome-ugri rahvad. Isegi lisaainena võimaldatakse heal juhul üht oma keele tundi nädalas. Ning kuulata sel juhul küünilist kiunumist, et venelastele tehakse Eestis liiga, on lihtsalt absurdne. Meil on riigikeel. MOTT.
Me tahame lõpuks ometi lihtsalt veneluse eelistatud seisuse ära lõpetada, milleks oleks juba ammu aeg olnud.
Vene kultuurikeskuse ümbernimetamine ei tähenda kuidagi, et seal ei võiks toimuda venekeelsed kultuuriüritused. 4. aprillil näiteks toimus seal ansambli Akvarium kontsert.
Ja veel üks asi, mis ootab järjekorda nii Tallinnas kui ka Eestis laiemalt, on Moskva patriarhaadi Vene õigeusu kiriku tegevuse lõpetamine.
See kirik on kuulutanud välja «püha sõja» Ukraina vastu, selle asutuse patriarh õnnistab Vene armee relvi, et need võimalikult kiiresti ukrainlastest hakkliha teeks ja taolise urka olemasolu ei tohiks lubada ükski ennast demokraatlikuks pidav maailma riik. Nevski katedraali nime kandev sibulakuur Toompeal Eesti parlamendi vastas ei saa toimetada Moskva patriarhaadi kamandamisel.
Kas teha sinna muuseum-kontserdisaal või anda üle Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku alluvusse, on lihtsalt valiku küsimus.