JUHTKIRI ⟩ NATO vajalikkus

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• NATO loodi vastuseks Stalini agressiivsetele plaanidele.
• Venemaa revanšism pole kuskile kadunud.
• NATO olemasolu on end õigustanud.

4. aprillil 75-aastaseks saav NATO on jätkuvalt Eesti suurim julgeolekugarantii, kuid muret valmistab Ukraina sõjast ja USA valimistest tõukuv ebakindlus.

1949. aastal loodud NATO oli vastus Nõukogude Liidu tekitatud Lääne-Berliini blokaadile, millega Stalin lootis panna lääneberliinlasi alistuma Nõukogude survele. Berliini minek täiesti Nõukogude okupatsiooni alla tähendanuks Teise maailmasõja lõpus sõlmitud lepete rikkumist juba neli aastat hiljem. Ent lääs ei visanud püssi põõsasse, vaid toimetas lääneberliinlastele õhusilla abil eluks vaja minevat. Ning Lääne-Berliin jäi püsima.

Mis veelgi tähtsam – Lääne-Berliini blokaad ja NATO loomine liitis lääne ühtseks. Vaid neli aastat varem omavahel sõdinud Saksamaa ühelt poolt ning USA ja Ühendkuningriik teiselt poolt olid nüüd koos ühises kaitsealliansis. Jossif Stalin tegi suure valearvestuse.

Valearvestuse tegi ka praegune Vene režiimi juht Vladimir Putin, kui otsustas rünnata Ukrainat 2014. ja 2022. aastal. NATO tõi oma idatiivale eelpaigutatud väed ja alliansiga otsustasid ühineda ka Soome ja Rootsi. Kõik see on suurendanud ka Eesti julgeolekut. On ju meie 1939. ja 1940. aasta kogemus see, et me ei tohi kunagi üksi jääda, ning sestap annab maailma võimsaima sõjalise alliansi liikmesus meile kindlustunde.

Kuid alliansi minevik, olevik ja tulevikki ei ole plekita. Nii näiteks oli Prantsusmaa aastail 1966–2009 väljaspool NATO sõjalist struktuuri. Pärast 9/11 terrorirünnakuid pööras allianss enam tähelepanu ülemereoperatsioonidele ja kollektiivkaitse – alliansi algupärane eesmärk – jäi unarusse. Gruusia ja Ukraina sõda tõid kollektiivkaitse taas NATO keskmesse.

Olevik aga tähendab alliansile uue peasekretäri valimist. Ehkki Ida-Euroopa riigid on alliansis olnud 20 või 25 aastat, ei ole peasekretär veel Ida-Euroopast tulnud. Praegu on küll üks uue peasekretäri kandidaate Rumeenia president Klaus Iohannis, kuid tema šansid see ametikoht saada on väga väikesed. Kauaaegsel Hollandi peaministril Mark Ruttel on paremad võimalused – teda hakkas toetama ka Eesti –, kuid talle võib saada komistuskiviks Ungari ja Türgi vastuseis.

Ka otsus mitte pärast külma sõja lõppu  laiali minna on osutunud ettenägelikuks, arvestades Venemaa revanšismi.

Suurim küsimärk NATO-le asub siiski lombi taga, USAs, kus sel aastal valitakse uut presidenti. Kui presidendiks saab uuest Donald Trump, on NATO tulevik ennustamatu – Trump on varemgi väljendanud kahtlusi alliansi mõttekuses ja kritiseerinud asjaolu, et kõik NATO liikmed ei panusta rahaliselt oma kaitsekulutustesse samaväärselt. Trumbiga või Trumbita – on selge, et Ukraina sõda sunnib kõiki alliansi liikmeid oma kaitsekulutusi suurendama, Eesti kaasa arvatud.

75 aastat alliansi ajalugu on näidanud, et NATO on end õigustanud. Ka otsus mitte pärast külma sõja lõppu laiali minna on osutunud ettenägelikuks, arvestades Venemaa revanšismi. Aga Venemaa pole kuhugi kadunud, seega läheb NATOt vaja ka tulevikus.