ANNA HINTS ⟩ Meie õigussüsteem nõuab tihti, et vägistamise ohver tõestagu oma vigastusi ja abitust

Anna Hints Foto: Kuvatõmmis saatest

Meie õigussüsteemis on praegu pigem fookus sellel, et seksuaalvägivalla ohver peab tõestama oma EI-d – kas tal on kehal vigastused, kuidas ta hakkas vastu või miks ta oli abitu. Sageli keskendub politseimenetlus sellele, kas ohver on ikka usaldusväärne – kuidas ta ennast enne juhtunut üleval on pidanud, milline on olnud tema seksuaalkäitumine varem, kirjutab režissöör Anna Hints.

Olen lugenud juhtumitest, kus mõistetakse õigeks vägistajad, sest ohver oli ise flirtiv, tarbis alkoholi jne, ehk oli «ebausaldusväärne» ja käitus «riskeerivalt». Kusjuures see polnud üldse küsimus, kas vägistajad on usaldusväärsed, kuigi need täiskasvanud mehed pakkusid alkoholi, flirtisid ja meelitasid endaga koos aega veetma äsja täisealiseks saanud noore tüdruku.

Samal ajal on arusaam tardumisest kui traumareaktsioonist väga puudulik. Kui sul on eluohtlik situatsioon, siis mõtled ainult ellujäämisele. Mina tardusin, tahtsin ainult ellu jääda. Mul polnud kuhugi põgeneda. Kellele ma karjun? Koertega võidu? Hakkan vastu noale oma kõri kohal? Ei, mul oli ainult üks mõte: «Ma tahan elada!!»