AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Suure üksiklase eksootiline ulm

Nikolai Baturin «Delfiinide tee» (2009), kujundanud Peeter Laurits. Foto: Rahva Raamat

Üsna hilja debüteerinud, kuid pika loometeega Nikolai Baturin (1936–2019) on eesti kirjanduse suur üksiklane, kirjutab kirjanik ja kriitik Berk Vaher.

Mõnd Baturini romaanidest on küll ka preemiaga pärjatud: «Karu süda» (1989), «Kentaur» (2003), «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse» (2016). Ometi oli ta pigem nagu Lainekarjus «Delfiinide tees», kes aeg-ajalt rahvarohkemale rannikule põikab või keda on kaldalt nähtud, kuid enamjaolt seikleb kaugel avaookeanil. Haakumata kohaliku kirjandus(m)eluga, jälgimata kriitilisi ja müügitrende.

«Delfiinide tee» (2009) on üks Baturini krüptilisimaid teoseid – eksootiline ulm, pigem delfiinihäälne loits kui tavamõttes «eesti kirjandus». Samas on romaan kirjutatud erakordselt kaunis ja varjundiküllases eesti keeles. («Halastajaõde, nähes läbi moskiitovõrgu misjoniarsti kumaras hahmu, libises telki, et lõpulähiksel miilavat lampi kinni vajutada», lk 81; mudilast nimetab ta mõne lehekülje jooksul nii «rillukaks», «jumpsikaks» kui «põndlaks», lk 89–90).